Kui minu laps näeb mind taas nutmas
"Ema, kas sul on kõik hästi? Kas sa oled nüüd rõõmus?"
Seda küsis minu kahe ja poole aastane, kui nägi mind oma põskedelt pisaraid pühkimast. Mul oli just selja taga intensiivne arutelu oma abikaasaga ja tundlikule nagu mina, on pisarad kerged tulema.
Ma vastasin: „Ma pole praegu rõõmus, tegelikult olen ma natuke kurb, aga varsti hakkab mul parem." Me kallistasime ja mu pisike ütles: „Tunne end paremini, emme!"
Nii kirjutab oma õppetunnist noor ema Neha Mandhani ja tema kogemus on loodetavasti kasuks nii mõnelegi emale, kes on oma pisaraid lapse ees häbenenud.
Kui ma esimest korda rase olin, siis mäletan end mõtlemast, kui palju emotsioone me oma lastele näidata võime. Kas nad võivad näha mind ja mu abikaasat vaidlemas? Kas see on okei, kui nad näevad mind nutmas? Kas ma peaksin alati nutma suletud uste taga ja mõtlema välja loo, mis olukorda selgitaks?
Tänaseks olen ma nendes mõtetes selgusele jõudnud.
Ma tahan, et mu lapsed näeksid kõiki minu külgi - muidugi, minu vanusele kohasel viisil. Ma tahan, et mu lapsed teaksid, et kuigi ema on üldiselt naeratav, õnnelik ja positiivne, siis vahepeal on ta ka kurb, vihane, ärev ja väsinud.
Ma tahan, et mu lapsed seda teaksid ja kui nad näevad mind nutmas, siis nad mõistavad, et ka neil on õigus kurbadele emotsioonidele. See annab minu lastele õiguse vajadusel nutta ja seda mitte häbeneda.
Ma tahan, et mu lapsed teaksid, et halbu tundeid ei ole olemas, on ainult halb käitumine. Sul on lubatud nutta, kui sind ei kutsutud klassikaaslase sünnipäevale, aga sul pole lubatud järgmisel päeval oma klassikaaslasega pahandada. Laps võib tunda pettumust, kui sugulane temaga oma uut mänguasja ei jaga, aga tal puudub õigust oma sugulast selle eest lüüa või talle midagi õelat öelda. (Muideks, see on asi, mida meie oma peres veel harjutame.)
Ma soovin, et mu lapsed tunneksid end enesekindlalt võttes riski asjade eest, mis neile päriselt korda lähevad. Nad peavad mõistma, kui nõme on saada halb hinne koolitüki eest, mille jaoks nad tõeliselt pingutanud on, aga ma ei soovi, et nende õpihimu selle pärast kahaneks.
Mu lastel peab olema julgus, et võidelda olukorras, kus ta sõbrad käivad välja halvad või ohtlikud ideed, isegi kui see tähendab potensiaalset ohtu oma sõprusgrupist välja jääda. Jah, need on keerulised olukorras ja tunded, aga tihti ongi õige asja tegemine ebamugav ja see on okei.
Ma tahan, et mu lapsed neid asju teaks ja selle pärast võivad nad mind vahel nutmas näha, sest rasketel hetkedes on neil julgust end välja elada.
Ja elus tuleb ette pisaraid, mis on tingitud elu karmist reaalsusest ja seda näevad ja tunnevad minu lapsed kunagi ka.
Meie armastatud jäävad haigeks, meie pereliikmed võivad tunda valu või meie ilmast lahkuda - kõik see teeb väga haiget. Minu lastel on õigus end nende asjade pärast kurvalt tunda nii kaua kuni nad seda vajavad. Ja nad teavad, et mina olen alati olemas, hoian ja toetan neid, nii päeval kui ööl.
Ma ei soovita, et meie lapsed kannataks valu või õnnetuse käes ilma abi küsimata. Ma ei palu, et nad oma elu elamata jätaksid, ma olen pigem valmis lapsi juhendama ja emotsionaalselt tugevaks, mõistvaks ja empaatiliseks kasvatama.
Ma hindan pisaraid, sest need näitavad, et me oleme enda tunnete, tõe ja maailmaga ühenduses.
Ma usun samuti, et pisarad on suured motivaatorid, mis aitavad meil teha otsusi. Need annavad meile julguse lahkuda oma töölt, tunnistada inimesele oma armastust vms. Seega, aastatega olen ma leppinud, et rasked teekonnad on meile eduks vajalikud.
Ma unistan, et mu lastel oleks jäägitu fookus. Et nad suudavad peale kukkumisi alati püsti tõusta ja oma eesmärkide poole edasi sõuda. Vajadusel on nad valmis oma suhete ja armastuse nimel võitlema ja parandusi tegema.
Pisarate aktsepteerimine tähendab nende nägemist, nende tundmist ja nende üle mõtlemist. Ainult nii oleme võimelised pisarad ära pühkima, uuesti naeratama ja võitlema. Ma tahan, et minu lapsed seda teaksid. Ja mu lapsed mõistavad, et jah, emal ja isal tuleb ette tülisid, aga nende taga on nii palju armastust. Ma soovin, et minu partner oleks valmis seadma head eeskuju ja kõik probleemid alati ära lahendama, seda kallistuste ja heade sõnade abiga.
Sest kallistused meie lastelt ja perekonnalt teevad olemise alati paremaks, eks?
Hea lugeja, kas sinu kodus on pisarad aktsepteeritud
Allikas: Motherly.
