Kolme lapse depressioonis ema: Tundsin end kui gestaapo­ piinakambris, kus niipea, kui silm unisena kinni vajub, äratatakse sind uuesti üles

Katrin (35) on kolme lapse ema. Tal on tore pere ja kõik on justkui parimas korras, kuid ometi maandus ta tõsisesse depressiooni, millele andis hoogu kodune tipsutamine. Kuuleme ta enda suust, kuidas asi niikaugele jõudis...

Mulle ja mu mehele oli esiklapse sünd kümme aastat tagasi senise elu kõrgpunkt. Tohutu emotsionaalne laeng, mida võiks võrrelda mõne narkootilise aine mitmeid kuid kestva mõjuga. Kui Johannes oli umbes kahene, hakkas uim haihtuma. Käisin tööl, tõttasin koju, vaevu jõudnud riidest lahti võtta, kui tormasin kööki perele süüa tegema. Mäletan ennast õhtust õhtusse kartuleid koorimas.

Tagantjärele oletan, et minus idanes sünnitusjärgne depressioon. Ma ei nutnud, ei tülitsenud mehega, kuid öösiti vahetult enne uinumist, järgmise äratuse hirmus, soovinuks, et oleksin surnud – siis ei peakski ärkama ja saaks lõpuks puhata. Mõned korrad püüdsin mehele rääkida, et olen väga väsinud. Tema vaid naeratas ja ütles, et pea vastu. Minus polnud jõudu, et mingit tööjaotuse või puhkamise plaani välja mõelda. Töölt koju tulles vahetasin jooksu pealt riided, panin õhtusöögi potid-pannid tulele ning kamandasin Johannese koolitööd tegema. Mööda­minnes valasin endale esimese klaasi valget veini.