Minu esimene kokkupuude Triinuga oli aastaid tagasi, kui ma ka ise nii-öelda hilisemas eas emaks saanuna uurisin teistelt: mis tunne on järsku elu kiirteelt maha astuda ja emaks hakata? Jääda titaga kohe päris koju? Triinuga kujunes toona südamlikumaid vestlusi, alates tõdemusest, kuidas laps sunnib end töiselt rohkem kokku võtma, sest vastutust on järsku topelt, kuni nendinguni, et laps paneb ka puhkamist õppima. Too jutuajamine oli enne meie tibude lasteaiapõlve algust. Nüüd, kuus aastat hiljem, kui meie mõlema lapsed hakkavad järgmist olulist sammu tegema, otsustasin üle küsida, mida on lapsed talle ja mulle vahepeal õpetanud.

Triin Luhats: "Ma olen täiesti veendunud, et lapsed on meie elu kõige suuremad õpetajad! Sa võid käia läbi mitu ülikooli, võtta parimaid kursuseid, mis üldse maailmas võimalik, kuid miski ei saa sind ette valmistada mustmiljoniks-triljoniks eri situatsiooniks, küsimuseks, huvitegevuseks, ootamatuseks, põnevaks avastuseks, maailmavaluks või maailmavallutusplaaniks, mis leiavad aset väikese inimese elus ja mida ta jagab peamiselt oma perega. Koos temaga kõike seda kogedes, korraldades, seletades ja jagades leiad sa endas tundevarjundeid ja -sügavusi, aja planeerimise viise ning tohutult muid oskusi, millest sa varem ilmselt midagi kuulnud ega aimanudki polnud. Saati siis oskasid eeldada seda, et sa ise oled selleks kõigeks tegelikult ka suuteline. Ma olen ikka naljaga pooleks öelnud, et teles ühe suure otsesaate tegemine mitmesaja inimese ja keeruliste tehniliste lahendustega on piltlikult öeldes köki-möki selle kõrval, mis su elus toimub, kui sünnib laps."

Edasi lugemiseks: