2. Ma ei küsi igal õhtul 85 korda, kas laste kodused ülesanded on tehtud ega nähva: “Ma ju ütlesin!”, kui nad pühapäeva õhtul kl 10 avastavad, et mingi suur projekt on vaja lõpetada.

3. Ma ei nääguta oma lapse kallal, et ta oma seljakoti tühjaks teeks, trenniasjad pessu paneks, kehalise riided koju pesemiseks tooks ja nädalavanused mustad sokid lõpuks kotipõhjast välja kougiks. Ta peab selle kõigega ise toime tulema.

4. Ma ei torma kooli, et talle mahaunustatud vihikut, õpikut, pliiatseid või loodusõpetuse kodutööd viia. Eriti ei tee ma seda siis, kui ma olen talle hommikul meelde tuletanud, et see asi tuleb kaasa võtta ja ta selle peale silmi pööritas.

5. Ma üritan end tagasi hoida ja mitte meenutada “vanu häid aegu”, kui kõik vajalikud teadmised sai kätte ÕS-ist või ENEKEsest ega ohka raskelt, kui tema peab vajamineva info hankimiseks ainult guugeldama.

6.Ma EI TEE oma lapse koduseid ülesandeid ise ära. Mitte mingil juhul ja mitte kunagi.

7. Ma usaldan oma lapse õpetajat ja tema suutlikkust igasuguses olukorras toime tulla. Ma tean, et mina ei tea paremini.

8. Ma lasen tal oma jamadega ise toime tulla, innustan ja õpetan talle, kuidas kooli kõige lahedamate tüüpidega suhelda ja jobudega toime tulla.

9. Ma ei küpseta igaks kooliürituseks muffineid või magusaid saiakesi. Sügislaat, jõululaat, kevadlaat, valentinipäevalaat, suve alguse laat, koolilõpulaat — ma valin neist ühe ja annan sellega oma panuse laste rasvumisse ja suhkrusõltuvusse.

10. Ma olen oma lapsele toeks, kui ta mind vajab, aga hoian distantsi, kui näen, et ta tahab üksi olla. Pean meeles, et mu laps ei ole täiuslik, tema õpetaja ei ole täiuslik, ka mina ise ei ole täiuslik ning tegelikult saab lõppkokkuvõttes alati kõik korda!

Allikas: Wine and Cheese