Teismelise ema on kampade pärast mures: ma tõesti ei tea, kuidas oma 13aastast sellisest seltskonnast eemal hoida
Mäletan ise oma teismeiga suurepäraselt. Kõige lollimad ja nõmedamad inimesed maailmas olid mu vanemad, kõige ägedamad aga need suured poisid ja tüdrukud, kes tegelikult eriliste lollustega silma paistsid. Need coolid lapsed, keda õpetajad pättideks nimetasid. Mäletan selgelt, kuidas tahtsin olla nende moodi ja nende grupis, sest neid imetleti ja nad olid autoriteedid. Suur tähelepanu ja imetlus on ju iga teismelise unistus!
Teadsin kõiki oma kooli narkodiilereid, huuletubaka jagajaid, suitsuostjaid, alkoholiga hangeldajaid jne ja sain nendega hästi läbi, aga õnneks oli minu ümber nii kindel ja normaalne sõpruskond, et koos nende pättidega paha peale minna ei olnud vajadust. Eks ikka mõnikord sai enne koolipidu põõsastes suitsetatud ja “peeti” joodud, aga narkost hoidsin end eemale, polnud vajadust. Kaklusi olen pealt näinud küll ja veel ning itsitanud kaasa, kui mõni tüüp oimetuks peksti lihtsalt sellepärast, et ta mõnele kampa kuuluvale jõmmile teele ette jäi. Rohkem polnud vajagi. Seetõttu teadsin väga hästi ka seda, mis minust endast saab, kui kellelegi iitsatada julgen sellest, mis seal põõsastes tegelikult toimus ja kes diilerid on. Mind oleks samamoodi oimetuks pekstud sealsamas põõsastes ja mitte keegi “ei oleks näinud”.
Ehk siis — ma olen selle kambaeluga kursis. Ja näen, kuidas mu poeg vaikselt selles suunas liigub. Tema klassis on üks seltskond, kes liigub ringi põhimõttel “kas oled meiega või meie vastu”. Kes on vastu või väljendab mingisugustki vastumeelsust, pekstakse läbi. Pole võimalustki seda seltskonda vältida, sest nad jäävad teele ette nii koolis, kooliteel, trenni minnes, trennist tulles, sõbra poole jalutades, poes käies… meil on kõik käe-jala juures. Minu eelis oli see, et mul oli teine sõprusringkond ümber, kellega koos suutsime oma kooli ässadega neutraalset joont hoida. Oma poja puhul ma näen, et temal sellist tugigruppi ei ole praegu. Ta on pigem üksik uitaja, aga see tähendab, et oht on eriti suur — ta ilmtingimata satub kas sinna kampa ja allub survele või saab temast see peksukott. Ausalt öeldes ei ole kumbki variant eriti meelitav ja mõlemad teevad mind vanemana kohutavalt murelikuks.
13 ongi selles mõttes kõige hullem vanus, et pea on otsas nii sassis. Minul temaga enam rääkida ei õnnestu, sest tal on mu jutust absoluutselt suva. Aga kuidagi pean ma talle selgeks tegema selle udupeene piiri, kuidas selle kambaga häid suhteid säilitada, et mitte peksa saada, samas mitte alluda nende provokatsioonile ja kriminaalsele teele astuda. Kuidas seda teha? Kes ütleks? Mina olin ise piisavalt tark ja tugeva iseloomuga, et hullemast hoiduda, aga näen, et mu poeg on teistsuguse iseloomuga, pehmem. Ja poistel käivad need asjad pisut karmimalt ka.
Ma ei saa tal keelata selle seltskonnaga lävimast, sest ta teeb seda ju nagunii. Tuppa luku taha ma ei pane teda ja hommikust õhtuni silma peal hoida ka pole täistöökoha ja veel kahe lapse kõrvalt võimalik. Kolime ära? Järgmisesse linna või kooli, kus on võib-olla veel hullem seltskond ees? Ei näe, et see oleks lahendus. Pole mõtet rääkida, et pöördu õpetaja poole või räägi koolipsühholoogiga. See teeb igal juhul asja ainult hullemaks. Politseid ei ole mõtet tülitada, sest siiani pole ju midagi juhtunud.
Hea, et see teema tegelikult praegu üles kerkis, sest vähemalt pööratakse kampadele nüüd suuremat tähelepanu ja nad ei saa nii vabalt tegutseda. Ehk see muudab midagi. Aga ikkagi — kuidas üldse hoida oma lapsi selliste tegelaste mõju alla sattumast? Kõik nõuanded on teretulnud!
