Ma ei ole siin, et jagada õnneliku abielu retsepti, aga ühtteist oskan soovitada küll!
Teate, ma ei ole siin, et jagada õnneliku abielu retsepti, olen ju ise ainult ühte abielu kogenud, selle ühe mehega ja seda lausa kaheksa aastat. Samuti ei teeskle ma, nagu teaksin kõiki sinu isiklikke ja sügavaid õnnetuolemise põhjuseid. Õnn on väga subjektiivne.
Aga ma tean nii mõndagi kroonilise õnnetuolemise tunde kohta, eriti õnnetu abielu kohta. Ma tean, kuidas kurbus naha alla poeb ja stressi tekitab ja kui vabastav iga sügav ohe tundub. Mõistan, kui kerge on abielu varjupoolde lõksu jääda. Isegi siis, kui probleemid algavad tegelikult minust endast.
Oma sõbrannadega rääkides ja suhteid analüüsides (ka iseenda oma), olen avastanud, et kõikidel õnnetutel naistel paistab olevat midagi ühist — meie sügavale juurdunud negatiivsed ja pealtnäha süütud harjumused.
1. Sa tahaksid vanu tundeid tagasi tuua
Suhte algus pakub alati meeletut eufooriat ja soojust, ning see püsib meil veel aastaid meeles. Süüdistada võid sa dopamiini, mis vastarmunu peas vingerpussi mängib või siis hoopis nostalgiatunnet ja petlikku mälu. Paratamatult mäletab enamik meist mõnda eluperioodi eriti magusana, näiteks uue suhte algust. Eks me salamisi sooviksime end ikka vanaviisi tunda, just nii nagu suhte alguses.
Oh armas, aga me ei saa. Ükskõik, kui palju sa pingutad ja seda soovid, siis kunagisi tundeid tagasi ei saa. Suhte alguse eufooria ongi loodud ükskord lõppema, tegemist oli ajutise (ja hormoonidest ajendatud) perioodiga, nagu need värsked armumised ikka alati on. Kui su eesmärk on taaselustada midagi minevikust, siis ei suuda sa kunagi õnnelikult elus edasi liikuda.
2. Sul on ebareaalsed ootused
Paljud muinasjuttudest tuntud „Õnnelikult elu lõpuni” unelmad purunevad suhtes aasta või kahega, aga kuidas on lugu ootustega abikaasadele? Kas need ka kunagi lõppevad või tead sa täpselt, kuidas sina tahaksid, et su mees räägiks, mõtleks ja tegutseks?
Ootused on enamasti mõistlikud — need tagavad arengu. Aga mis kasu on ebareaalsetest ootustest oma partnerile? Me loodame, et meie abikaasa oleks romantilisem ja et ta peseks tihedamini pesu, aga paljud meist muutuvad ekstreemseks ja soovivad, et abikaasa teeks kõike täpselt naise äranägemise järgi.
Ja kui paljud meie ootustest on tegelikult täiesti ebarealistlikud? Ja kui paljudel meist on ootusi, ilma et me oleks neid kõva häälega isegi välja öelnud? Ja me veel eeldame, et meie abikaasa teab neid iseenesest!
Ühel hetkel tasuks oma ootusi analüüsida, et need meid krooniliselt pettunuks ei muudaks. Me peame otsustama, mida me kindlasti ei tolereeri, suhtlema oma abikaasaga avatult ja siis ka aktsepteerima seda, kes meie abikaasad on. Ja nad pole mitte need, kes me arvame, et nad peaksid olema.
Mõelda tasub ka sellele, millised ootused on meil endale kui naisele? Kõik kujuteldavad standardid ideaalsest abikaasast — need viivad otseteena õnnetu suhteni. Märkimisväärne osa meie pidevast õnnetusetundest algab ja eksisteerib ainult meie peas, sest seal elame kujuteldavas, mitte reaalses maailmas.
3. Sa oled õnnelik alles siis, kui su partner on valmis muutuma
Kui ta ainult teeniks rohkem raha või hoopis kulutaks seda vähem või tegeleks oma viha kontrollimisega, siis sa ju poleks õnnetus abielus? Kui tal ainult poleks nii palju probleeme, siis oleks kõik kergem?
Isegi kui see kõik tundub tõesena, siis see pole nii. Mees pole mõeldud meid täiendama, meie puudusi täitma või meid õnnelikuks tegema. Me ise vastutame enda heaolu eest. Ja kui me lõpuks lõpetame keskendumise asjadele, mida me muuta ei saa, siis alles märkame asju, mida me iseendas muuta saame.
4. Sa pead skoori
Kui sa oma abielus skoori pidama pead, siis jääd sa alati kaotajaks. Abielus ega suhetes ei saavutata kunagi 50/50 olukordi. Ja kui sul on meeles iga vaidlus ja see, kes selle võitis või kaotas — näiteks see kord, kui ta majast välja tormas ja sind üksi jättis — siis paistab, et sa oled millegi pärast pahane ja tunned, et teie suhe on ebaõiglane. Lase kas asjadel minna, elu pole kunagi täielikult õiglane ja aus, või tuleta meelde, et on ka kordi, kus ka sina oma partnerile liiga oled teinud. Kui suhe on päriselt ebaõiglane, siis ära uju aastaid enesehaletsuses, vaid lõpeta see.
5. Sa jätad ennast unarusse
Abielu nõuab alati ohverdusi ja komprimisse, aga enda eest hoolitsemine — oma piiride paika seadmine, sõpradega ajaveetmine ja enda vajaduste eest hoolitsemine — see on märk õnnelikust, mitte isekast abikaasast.
Parim kink, mis sa kellelegi teha saad, on sinu enda isiklik areng. Ma olen öelnud, ’Kui sa minu eest hoolitsed, hoolitsen ma sinu eest.’ Nüüd ma ütlen, ’Ma hoolitsen enda eest sinu jaoks, kui sina hoolitsed enda eest minu jaoks.’
6. Sa väldid probleemidega tegelemist
Need on olukorrad, mis nõuavad selgitamist, aga sa ei tegele sellega. Need on olukorrad, kus sa tahaksid midagi öelda, aga sa ei tee seda. Need on olukorrad, kus sa tunned, et midagi on valesti, aga sa otsustad neid tundeid ignoreerida. Need on hetked, millest sa kõrvale hiilid ja väldid neile otsa vaatamist. Kui me oleme alati ’õnnelikud’, siis arvatavasti väldime me tegelikult kõiki olulisi probleeme.
Kergem on ju teeselda, et abielus on kõik hästi ja et sa oled hea naine ja et lõpuks saab kõik korda, et kõik on nagu vanasti? Tegelikult on siiski parem probleemi juurteni jõuda. Mõnikord tuleneb meie õnnetusetunne varjatud pahameelest, mida me partneri peal passiivagressiivselt välja elame.
Mõnikord tuleneb meie õnnetuolek vääriti käitumise ja ebaterve suhte aktsepteerimisest, lihtsalt et olla hea naine. Ja mõnikord oleme oma abielus õnnetud asjade pärast, millel pole meie abieluga midagi pistmist.
Väikesed muutused oma harjumuste ja mõttemustrite kohandamiseks tõesti mõjuvad meie isiklikule heaolutundeole. Ja usu mind, endist õnnetut abikaasat, ise enda õnne üle kontrolli haaramine on kõige parem ja tervislikum asi, mida sa enda ja oma abielu heaks teha saad.
www.yourtango.com