Ja siis tuleb see igasügisene tunne, et kuidas ma saan õpetaja olla, kui ma midagi ei oska! Lehitsen õpikut ja hinge täidab paanika, sest kõik on ununenud, justkui kuhugi suvetolmu alla mattunud. Klassiruumi jõudes olen juba üsna ärevil, aga siis juhtub ime! Avan suu ja minu sees käivituks justkui robot, kes kõik teab ja korraldab: juba on koostatud lugemisnimekiri, juba on sõnastatud järgmise tunni ülesanne, ilma et minul sellega mingit pistmist oleks olnud. Ise vaatan lihtsalt aknast välja ja mõtlen omi mõtteid. On see professionaalsus või automatism? Mina ei tea ja las see täna jäädagi nii! Luban, et lasen edaspidi vahepeal robotil puhata ja annan ikka ise ka mõne tunni.