Loe koos lapsega| Kuidas urmel Ninni maasikahaldjaga sõbraks sai
Taeva all lendlesid linnud imeilusaid laulukesi lauldes, mis Ninnile kangesti meeldisid. Küll aga pidi Ninni nentima, et pole see suvealgus soe midagi.
Õnneks oli Ninnil pikk-pikk karvatagi looduse poolt kaasa antud, seega ei tülitanud tuulepoiss
teda eriti - ajas ainult juuksetuti sassi. Jõudnud peaaegu oma pesakese juurde tagasi, tõmbas Ninni tähelepanu üks hoopis teistmoodi laul. Ei olnud see lindude muusika ega kõlanud ka
nagu lastelaul. Kummalise häälega - pisikese, aga valjuga - lauldud viisijupp kostus lähedalolevast aiakesest.
"Maasi-kaid ma-maalin ma, punase vä-värviga!" laulis aiast peenra kõrvalt tillukene hääl.
Ninni arvas, et targem oleks lähemalt uurida. Maalimine meeldis tallegi väga. Just hiljuti
maalis ta vanaemale temast kena portree. Vanaemale meeldis pilt lausa sedasi, et riputas
selle kamina kohale seinale. Ja see tekitas Ninnile südamesse uhke tunde. Seega tundus igati
mõistlik teistegi maalrite töödega tutvuda.
"Tere! Mina olen Ninni! Olen urmel ja kuulsin, et maalid maasikaid. Ka mulle meeldib väga
maalida!" tutvustas end Ninni, kuigi polnud veel õieti näinud, kellele end tuttavaks teeb.
"Tere-tere! Mina olen Liidi! Olen siin maasikate vahel!" kõlas tuttav pisike hääl. Ninni astus
julgelt taimede juurde ning nägi lõpuks hääle omanikku - väikest haldjakest teravate kõrvade,
rohekollase kleidikesega ja pisikese ninanöpsuga. Aga mida ta ei näinud - polnud paberit,
millele maalida. Ainult pott punase värviga ja pintsel.
"Kus on paberid, millele maasikaid maalid?" päris segaduses Ninni.
"Mis paber? Ma ei maali maasikaid paberile!" naeris Liidi, "mina maalin pärismaasikaid punaseks! Siis
teavad inimesed, et need on valmis ja neid saab sööma hakata!"
"Kas tõesti on see sinu töö?" imestas Ninni.
"Muidugi! Ma olen Maasikahaldjas! Minu töö on maasikatele ilus punane kuub selga maalida, see
on alati nii olnud. Peangi kiirustama, sest peenral on maasikaid palju ja mind ainult
üks! Aga homseks peavad marjadel kuued seljas olema - muidu hakkab mari seest käärima ja kui mina teda punaseks ei võõpa, pole inimesel neist kasu. Sel aastal on aga jube tuuline olnud, kohe üldse
ei pääse maasikale ligi lendama - tuul viib kaasa...!"
Liidi ei jõudnud mõtet lõpetadagi, kui suur tuuleiil pühkis järsult tal jalad alt ning vedas
kaasa. Ninni proovis haldjast kinni hoida, kuid oli liiga aeglane - Liidi oli juba kaugel!
"Liidi! Liidi! Kus sa ooo-lee-eed?!" hüüdis Ninni, kui tuul rahunenud oli.
"Niii-nniii-iii! App-ppp-iiiii!" nuttis Liidi.
Ninni kuulis teda, kuid ei leidnud.
"Liidi? Ma ei näe sind?!"
"Vaata üls! Olen õunapuu otsas okstes kinni!" kaebles Liidi.
Ja seal ta oligi. Ninni jooksis kiiresti õunapuu juurde ning nägi, kuidas vaene haldjake pea alaspidi
okste külge takerdunult rippus.
"Oi, Liidi! Kas oled terve?" küsis Ninni ning hakkas vaikselt päästmiseks vajalikku plaani kokku
rehkendama.
"Jah, olen. Valus on, aga vist olen terve. Palun aita mind alla. Kleit ja tiib on okste vahel kinni ja
ma ei saa end lahti päästa," oli Liidi nõutu.
Korraga märkas Ninni märkas aga lähenevat pääsukest.
"Preili Pääsuke!" hüüdis ta, "preili Pääsuke, ae!"
Pääsuke laskus alla Ninni juurde: " Jah, urmel? Mis sa kisad siin?"
Ninni selgitas Liidi häda ning palus, ehk suudab lind neid aidata.
"Eks ma ikka aitan, kui maasikahaldjas mind mõne maasikaga tänada saab?" oli pääsulinnu
ettepanek.
"Saan-saan! Aita, palun!" lubas Liidi.
Nii lendas pääsuke Liidini, harutas ta ettevaatlikult okste küljest lahti ja viis turvaliselt maa peale tagasi.
"Aitäh, preili Pääsuke! Tulge homme peenra juurest läbi ja kostitan teid maasikatega!" oli Liidi
tänulik.
Pääsuke lubas kindlasti marjadele järgi tulla ning lendas edasi.
"Aitäh ka sulle, Ninni, et pääsukest märkasid ja appi hüüdsid. Kes teab, kaua ma seal puu otsas nutnud oleksin!" tänas Liidi Ninnit.
"Pole tänu väärt! Kuidas ma sind sinna jätta oleksin saanud!" oli Ninni tagasihoidlik.
"Igatahes ma tänan! Nüüd pean aga maalimistöö juurde asuma - aega hakkab nappima!"
Liidi kallistas Ninnit ning jooksis peenra juurde tagasi. Ninni rõõmustas, et õigel ajal õiges
kohas juhtus olema. Nõnda hakkas ta end kodu poole sättima, kui kuulis uuesti hädakisa.
"Oi, ei! Mu pintsel! Mu värvitops!" ulgus Liidi. Ninni ruttas peenra äärde tagasi.
"Mu pintsel on kadunud! Ja värvitops ka! Tuul on need kaasa vedanud! Mis ma nüüd teen??? Ma ei
jõua maasikaile kuubesid maalida, need lähevad pahaks ning keegi ei saagi söönuks!" tihkus
Liidi.
Ninni lohutas: "Ära muretse, ma aitan sind! Küllap nad siin lähedal on ja koos leiame need kiiresti üles!"
"Arvad?" küsis Liidi läbi pisarate.
"Ei arva. Ma tean seda! Lähme!" vastas Ninni.
Ema oli talle alati õpetanud, et kurvastamine
ei aita kunagi kaotatut üles leida. Tuleb tegutseda!
Ninni ja Liidi kondasid läbi kogu aia, kuid ei midagi.
"Nad on kadunud! Kõik on kadunud! Nii võetakse mult minu peenar ja ma ei saa enam iialgi oma
maasikaid maalida!" ahastas Liidi.
Olukord oli kehv. Aeg oli kulunud, pintslit ja värvitopsi polnud kusagil. Korraga tuli Ninnil mõte.
"Liidi! Mul on pikk juuksetutt, kas sellest tükki lõigates uut pintslit ei saa ehitada?"
"Ninni, ma ei ...." oli Liidi alla andmas. Aga veel enne, kui ta lauset lõpetada jõudis, oli Ninni juustest tuustaku välja tõmmanud."Näeh, seome selle oksarao külge ja teeb pintsli töö ära küll!" naeratas Ninni entusiastlikult, "meisterdan endale ka ühe, koos saame maasikad kiiremini võõbatud - minule maalimine meeldib!"
"Ninni! Sa oled ingel!" rõõmustas Liidi. Kohe valmistasid nad pintslikesed ning olid valmis tööd jätkama, kuni meenus, et värvi on ju ka vaja.
"Aga värv? Meil pole ju värvi?" muretses Ninni.
"Kui mõlemad kiiresti tegutseme, jõuame naistepunast värvi juurde jahvatada!" ütles Liidi.
Nii jooksidki nad naistepunaõitest värvi jahvatama ja seejärel maasikaid maalima. Liidil nutt oli naeruks
muutunud, järsku ei tundunud talle ükski asi võimatu. Ka Ninni töötas virgasti ning üheskoos jõudsid nad töö õigeks ajaks valmis. Just siis, kui nad parajasti pintslid käest olid pannud, kostis eemalt jooksumüdinat ja naerukilkeid. Lapsed olid unest ärganud ning jooksujalu maasikaid kontrollima tulnud - kas on valmis?
"Valmis!!" hüüdis Liidi ja naeris laginal."Aitäh, Ninni! Sinuta poleks ma seda suutnud!"
"Järgmine kordki!" vastas Ninni.
Nüüdsama lendas oma teenitud palga järele preili Pääsuke ning rõõmustas marjade üle üpris väga. Ütles veel, et andku nad ikka teada, kui edaspidi okstesse kinni peaksid jääma - tema aitab hea
meelega. Maasikate eest muidugi.
Liidi ja Ninni jäid aga sellest päevast alates headeks sõpradeks alatiseks, sest sõpra tunned hädas.
Või tutvustab häda hoopis sõpra?
Kes on urmelid?
Urmelid on väikesed, umbes pöidlapikkused olendid, kes sünnivad ainult siis, kui keegi teeb südamest tuleva heateo.
Nad on loomult häbelikud ja tagasihoidlikud ning eelistavad uudishimulike pilkude eest peitu pugeda. Kui urmelid midagi või kedagi kardavad, tõmbuvad nad kerra ja meenutavad siis kirsikive. Väiksemad urmelid on justkui kohevad karvased pallikesed. Nad on lõbusad, lustlikud ja seiklushimulised – just nagu tavalised lapsed. Vanemate urmelite karv on karmim ja liibub siledamalt vastu keha. Nemad käituvad vaoshoitumalt ja tasakaalukamalt.
Üldiselt ongi urmelid väga targad ja heatahtlikud olendid. Kui neid lähemalt silmitseda, võib märgata, et nende pealael kasvab vahva moodustis – tundel. Kogu urmelite elutarkus koguneb tundlasse, ja seetõttu omandab see aja jooksul aina suuremad mõõtmed.
Urmelitel on veel üks imetabane omadus – nad oskavad suurepäraselt kurbust ravida. Kui keegi on väga kurb, tunnevad urmelid selle kaugelt ära ja tulevad teda salaja lohutama. Samuti oskavad urmelid unenägusid ehitada. Aga nemad ehitavad ainult ilusaid, värvilisi unenägusid – ja ainult väikestele lastele, kes oskavad just selliseid unenägusid näha.
Vaata, kuidas sina saad aidata: www.toetusfond.ee/urmelid
