Nii avastad, milles on sinu laps andekas

Vanemad püüavad tihtipeale ise, lähtuvalt enda soovidest ja maailmapildist, oma lapse huvisid suunata, kuid lapsel võivad olla eeldused, mida vanemad märgata ei oskagi. Vähemalt seni, kuni nad pole õppinud oma last lahtiste silmade, uudishimu ja avatud südamega vaatama.

Iga lapsevanem võib leida oma lapses andeid, mille arengut leebelt toetada. Professor dr Gerald Hüther, kes on Göttingeni ülikooli arengubioloog ja ajuteadlane, räägib sellest, kuidas oma lapse andeid märgata.

Selleks tuleb last armastusega jälgida kõiges, mida ta teeb ja kuidas ta ennast väljendab. Vanemad peaksid oma last jälgima ilma ootusteta, täiesti avatult ja ilma hinnanguid andmata. See kõlab lihtsalt, aga see ei ole tegelikult väga lihtne.

Mille poolest siis lapse vaatlemine raske on?

Sihitu vaatamine on tõepoolest raske, eriti juhul, kui peas on kindel ettekujutus sellest, millised anded lapsel võiksid või peaksid olema. Oluline on hoopis vaadata tähelepanelikult ja julgustavalt seda, mis last huvitab, millega ta tegeleb, kuidas üritab midagi väljendada või kujundada. Last tasub jälgida kõikjal: üksi olles, teistega koos olles, kodus ja ka väljaspool perekonda. Keskkond peaks olema normaalne, igapäevane, kindlasti mitte spetsiaalselt lavastatud olukorrad.

Miks mitte? Andekuse teste just nii ju tehaksegi.

Andekustestid mõõdavadki ainult seda, mida laps kindlate parameetrite järgi ette antud olukorras teeb, mitte seda, mida ta tegelikult oskab, rääkimata sellest, mis teda tegelikult huvitab. Tõelised aardeotsijad ei kaeva ju aaret välja sealt, kuhu nad selle ise eelnevalt peitnud on!

Kui lapsevanem on oma lapse erilise ande või huvi avastanud, mida siis edasi teha?

Eriliste annetega lapsed nõuavad ka omaalgatuslikult palju selle valdkonna “toitu”. Vanemad peaksid seda neile võimaldama. Kui laps ühel hetkel oma tegevuse või huvi “ülesöömise” tõttu soiku jätab, oli head asja liiga palju. Sellisel juhul tuleks sama asja pakkuda alles tüki aja pärast.

Aga kui vanemad tõepoolest jälgivad hoolega oma last, kuid ei avasta ühtegi annet?

Tuleb oodata. Ei ole olemas ühtegi last, kellel millalgi mõnd erilist huvi ei tekiks! Siiski muutub lapse vanemaks saades üha suuremaks oht, et asjadest ei huvituta mitte sisemise huvi tõttu, vaid seepärast, et soovitakse leida teiste inimeste, näiteks vanemate või eakaaslaste tunnustust. Selle käigus arenevad erivõimed on tingitud välismõjudest. Sellisel juhul tuleks kõigepealt parandada lapse enesekindlust, et ta saaks tegeleda sellega, mis talle tegelikult huvi pakub.

Vanemad ei taha andeid maha magada, aga samas ka mitte last üle koormata. Kuidas seda tasakaalu hoida?

Võib-olla peaksime kõik — vanemad, kasvatajad ja õpetajad — meelde tuletama vana aednikutarkuse: taimed ei kasva kiiremini ega paremini, kui neid tõmmata. Vastupidi — see ainult kahjustab neid! Kastmine, väetamine, päikese võimaldamine ning halva ilma eest kaitsmine — see oleks õige strateegia. Lapsele ülekantuna tähendab see, et talle tuleb anda jõukohaseid ülesandeid, mis teda vaimustavad, hinnata tema saavutusi ja pingutusi, teda julgustada, ning kui miski siiski ei õnnestu, näidata talle tee selle saavutamiseni.