Näiteid on veel: lapsed mängisid poriloikudes ja vesi läks kummikusse, pluus oli pahupidi selga pandud, mänguasjad ei saanud nii kiiresti kasti tagasi kui issi tahtis ja mänguhoos ei pandud tähele, et sööma kutsuti.
Selle peale jäeti lapsed üldse toidust ilma, ma pärast salaja smugeldasin lastele juustusaiad tuppa, et nad päris nälga ei jääks.

Füüsiline vägivald on miski, mida mina isiklikult silmaotsaski ei salli ja sel hetkel, kui mees minu vastu käe tõstaks, astuks ma silmagi pilgutamata meie ühisest majast ja tema elust välja. Koos lastega muidugi. Ta teab seda. Löönud ta minu nähes lapsi ei ole, aga laste juttudest olen aru saanud, et tutistanud ja käest kõvasti ja haigettegevalt pigistanud on küll. Rihma ja vitsaga ähvardamine on juba peaaegu igapäevane ja see toob ausalt öeldes hirmu nahka. Kaugel siis see esimene nähvakaski?

Vaimne terror ongi igapäevane. Ta ei saa aru, et lapsed on lapsed ja mitte väikesemõõdulised täiskasvanud. Lastel juhtub õnnetusi, nad ei suuda nii kiiresti reageerida ja keset põnevat mängu sööma joosta, nad ei tea ega tunneta ohtusid... minu meelest on ebaõiglane selliste asjade pärast pahandada, veel vähem karjuda või löömisega ähvardada.

Mees ütleb mulle, et mina hellitan lapsed ära ja niimoodi kasvavadki neist lumehelbekesed või ülbikud, kes õpetajatele näkku sülitavad ja kaubanduskeskuses vandaalitsevad. Mina olen veendunud, et mida rohkem ta karjub, seda rohkem lapsed kodust eemale hoiavad - mina ei tahaks ka olla ühes ruumis inimesega, kes ainult õiendab või pahandab.

Olen ka talle ausalt öelnud, et tema vihapursked on viinud mind sellise piirini, kus ma juba väga tihti mõtlen lahutusele. Kas ma saan midagi teha selle heaks, et meie pere siiski koos püsiks ja mees lastega normaalselt läbi saaks?

Sellistele olukordadele on lahendus ja abi olemas. Sotsiaalkindlustusameti lasteabitelefoni konsultandi Kätlin Serveti kommentaar:

„Olete väga tubli, et otsite nõu ja abi tekkinud keerulisele olukorrale! Teie mure laste pärast on igati põhjendatud. Igasugune vägivald laste kasvatamisel on lubamatu. Karjumine ja karistamisega ähvardamine on emotsionaalne vägivald, rääkimata toidust ilma jätmisest. Kui vaimne terror juba teid emotsionaalselt halvab, siis võib ainult ette kujutada, mida see lastega teeb. Isa on valinud laste kasvatamiseks autokraatse stiili ning tema eesmärgiks on kasvatada häid ja korralikke inimesi. Paraku on nii, et hirmuga kasvatab vähem kui armastuse ja selgitustega. Hirm tekitab ainult trotsi ja vastupanu ning tulemus on loodetust sootuks vastupidine. Lastel võivad selle mõjul avalduda käitumisprobleemid või saab nende emotsionaalne tasakaal kahjustada. Mida sellises olukorras ette võtta? Saan aru, et olete püüdnud laste isaga sel teemal rääkida, et teile tema kasvatusmeetodid ei sobi, kuid sellest pole abi olnud. Teil laste emana on selles tegevuses võimalik toetust leida, sest on olemas spetsialistid, kes saavad aidata.

· Võite pöörduda oma linna või valla lastekaitsespetsialisti poole nõustamiseks ja sobivate spetsialistide, teenuste leidmiseks enda kodukohas.

· Võite pöörduda abi saamiseks pereterapeudi poole, kes aitab selgitada vanemlikke rolle ja laste käitumist erinevatel arenguetappidel http://pereterapeudid.ee/.

· Võite pöörduda psühholoogi poole, kes saab õpetada oma emotsioonidega paremini toime tulema.

· Lapsevanematele on mõeldud ka koolitusprogramm Imelised aastad https://tarkvanem.ee/koolitused/imelised-aastad/.

· Lapsevanematele mõeldud Gordoni perekool https://tarkvanem.ee/koolitused/gordoni-perekool/.

· Küsimuste korral võite alati helistada ka tasuta lasteabitelefonile 116111, kus antakse nõuannet lastega seotud teemadel ja aidatakse samuti lahendust leida. Samuti on võimalik küsida informatsiooni vajalike spetsialistide kontaktide kohta."