Seega korraga oli olukord, kus mul päeval oli kool ja õhtud olid vabad. Laps oli hoitud, mees oli tööl ning keegi ei pannud mulle peale ajalist piirangut, keegi ei oodanud mind koju ja keegi ei nõudnud mu tähelepanu. Luksus! Pärast nelja aastat ema olemist, oli selline asi esmakordne! Tavaliselt kui olen väljas käinud, siis see väljas käimine tähendab mu jaoks seda, et lähen sõbranna juurde külla ja mul on laps kaasas. See aga omakorda tähendab, et pool tähelepanust kulub lapsele, korralikult rääkida ei saa, sest last on vaja manitseda või lausa järgi joosta.

Nüüd aga kutsus sõbrants mind välja veinile ja ma pean ausalt tunnistama, et ma ei mäleta enam isegi, millal ma peale kaheksat õhtul linnas viibisin. See melu ja see elu! Tudengeid täis linn kihas: kõik pubid ja baarid ja muud alkoholi pakkuvad kohad olid inimestest umbes. Ja ma lasin lihtsalt end lõdvaks, ajasin juttu, tegin nalja ja jõin veini. Pean siinkohal mainima, et ma ei talu alkoholi hästi ning tarbin veini vast kord kvartalis või siis mingitel tähtpäevadel ning peale teist pokaali olin valmis juba peaaegu, et ööklubisse minema, et tantsida saaks. Sellest hoolimata siirdusin mingi aeg hiljem koju magama, et järgmisel päeval kooli minna.

Veel uskumatum oli aga see, et kui kool lõppes, siis avastasin ma korraga, et mul on mõni tund aega enne kui pean minema sünnipäevale ning kui tavaliselt olen sisustanud vaba aega kodus koristamisega, söögi tegemisega või lapsega mängimisega, siis nüüd sain ma minna kinno. Tundub reaalne utoopia kui ma ütlen, et viimati käisin üksi kinos rohkem kui viis aastat tagasi. Mulle varem meeldis üksi kinos käia, sest siis sain vabalt otsustada, mis filmi ma vaatan. Okei, natukene mängis rolli ka see, et olin toona öises vahetuses tööl ning ainus vaba aeg oligi päevasel ajal, kus kõik teised inimesed tööl olid. Kahekesi Mehega käisime viimane kord kinos siis kui ma olin oma seitsmendat kuud rase ja sealt edasi oleme käinud kinos vaid siis kui tuleb mingi multikas. Kõik suurtele mõeldud aka multikavabad filmid oleme siis oodanud ära, kuni nad jõuavad kusagile plaadile või mõnele kanalile ning kui tahan mõnd filmi reklaamipausita vaadata, siis teen seda oma uneajast ning järelevaatamise võimalust kasutades.

Pärast kõike seda „vabadust" ise teha ja olla, oli väga hea meel kui laps koju tuli, sest elamine oli kuidagi vaikne ning tühi. Kõrvad küll puhkasid, aga hing ikka igatses.

Minu nimi on Triin (32): olen ema, abikaasa ja täiskohaga kontoritöötaja. Meie pisikesse perre kuuluvad Mees (33) ja Piiga (4a).