Kui laps ei taha huviringis või trennis käia

Iga lapsevanem rõõmustab selle üle, kui tema lapsel läheb huviringis hästi. Enamasti käivad lapsed huviringides suure rõõmuga, leiavad sealt toredaid sõpru, arendavad oma andeid ja saavad eduelamusi.

Ometi tuleb paljudel lastel ette lühemaid või pikemaid perioode, mil nad on pahurad või lausa õnnetud, sest midagi huviringis on neile vastuvõetamatu või häiriv. Vanem võiks sellisele probleemile koos lapse ja huviringi juhendajaga lahendust otsida, arvestades sealjuures lapse vajadusi ja eripärasid.

Huviringi valides tuleks arvestada ka lapse loomusega

Lapse loomus ja sellest tulenevad vajadused mõjutavad tema valmisolekut mõnes ringis või trennis käia. Kartlikuma, vaiksema lapse jaoks võib tavapärasest elust erinev, uudne olukord hirmutavalt mõjuda. Selline laps vajab võimalust enne huviringi koha ja inimestega tutvuda ning tal on kohanemiseks pikemat aega vaja. Talle võiks sobida mõni huviring, kus ei ole pidevat survet teistega aktiivselt suhelda, vaid saab näiteks kunsti- või tehnikaringis rahulikult omaette tegutseda.

Tundlikuma lapse jaoks võib aktiivses trennis kogetav möll ja valjuhäälne tegevus olla liiga raskesti talutav ja seega vajab ta rahulikumat keskkonda. Talle võiks sobida mõni rahulikumat keskkonda pakkuv huviring, näiteks loodusring või pilliõpe.

Mõne aktiivse ja tegusa lapse jaoks võib aga rahulik ja omaette tegutsemist soosiv huvitegevus liiga igav olla. Talle sobib hoopis kiire tempo ja vaheldusrikaste tegevustega ring, kus saab liikuda, tantsida, sporti teha ning teistega võistelda.

Sotsiaalselt avatud ja teiste seltskonda otsiva lapse jaoks on raske osaleda huviringis, kus peab vaikselt omaette nokitsema, sest ta soovib tegutseda koos teiste lastega. Tema võiks osaleda näiteks mõnes meeskondliku spordiala treeningus või näiteringis.

Trenni ja huvialaringi teema puhul tuleks meeles hoida, et igal juhul võiks lapse elus olla mõni kehalist aktiivsust suurendav tegevus. Selleks et äratada lapses huvi liikumise vastu, tuleks teha temaga kokkulepe, et ta peab igal juhul trennis käima või mingil moel liikuma, kuid ta saab ise valida omale sobiva tegevuse. Liikumine muudab lapsed targemaks, sest kehaliselt aktiivsetel lastel töötab aju tervikuna paremini ja see aitab kaasa uute oskuste omandamisele. Kui spordiga tegelemine on lapsele võõras ja ta eelistab pigem mõnes rahulikus keskkonnas näiteks kunsti tegemist või pillimängu, siis on hea kasvõi jalutamas käia, et aju paremini töötaks. Vanem peaks kindlasti toetama lapse liikumissoovi ja kui laps on huvitatud sporditreeningus osalemisest, siis jääb vanemal üle seda vaid rõõmsalt toetada, sest kehaliselt aktiivsetel lastel paranevad kõik mõtlemisega seotud võimed – mälu, keskendumine ja loomingulisus. Sellistel lastel suureneb ka stressitaluvus ja nad saavad oma potentsiaali paremini täielikult kasutada.

Mida teha, kui laps ei taha enam trenni või huviringi minna?

Ringis või treeningus mittekäimise põhjuste väljaselgitamine peaks toimuma koos lapsega ja koostöös juhendaja või treeneriga.

Vanema koostöö huviringi juhendajaga on oluline, et saada mitmekülgsem ülevaade toimuvast ja infot last juhendava täiskasvanu suhtumisest probleemi. Vanem mõistab sellise jutuajamise kaudu, kuidas koos juhendajaga parimaid lahendusi analüüsida, et lapses suureneks tahtmine huviringis osaleda. Võibolla selgub vestluse käigus hoopis, et selles huviringis käimisest oleks targem loobuda.

Vanema ja huviringi juhendaja omavahelist koostööd nähes saab laps kogemuse sellest, millised väärtused on inimestevahelises suhtlemises olulised – kontakti loomine, viisakas ja sõbralik suhtlemine, koos olukorra rahulik arutamine – ning sõnumi selle kohta, et lapse heaolu on täiskasvanutele tähtis ja nad hoolivad temast.

Olulised on head suhted eakaaslastega

Lapse soov trennis või ringis käia sõltub sellestki, millised on seal suhted teiste laste vahel. Olulised on laste omavahelised sõbralikud ja austavad suhted, kus kõik huviringis käivad lapsed on omavahel head kaaslased. Seega määravad head suhted huviringis suuresti laste heaolu ja turvalisuse. Oluline on ka vanemate endi suhtumine teistesse huviringis käivatesse lastesse. See võiks olla austav, viisakas ja huvi tundev.

Vanemad võiksid lapselt küsida selle kohta, kes on tema ringi- või trennikaaslased, kellega laps rohkem ja kellega vähem suhtleb, kuidas teistel huviringis läheb, milles on keegi hea, kes on teda abistanud või kellele laps ise on toeks olnud.

Ringi või trenni juhendaja kui laste eeskuju

Laste huviringi suhted on suures osas täiskasvanute vastutusel, sest huviringi juhendajate hoiak mõjutab seda, milliseid suhteid õigeks peetakse. Lapsed saavad selge sõnumi, et kõigile teistele lastele tuleb olla hea kaaslane ja kedagi ei tohi alavääristada või kiusata ning ringi juhendav täiskasvanu on ise oma käitumisega eeskujuks.

Siin on tähtis ka see, kuidas juhendaja teistest lastest räägib, milliste nimedega lapsi kutsub, kuidas lastevaheliste tülidega toime tuleb, kellele ning kuidas toetust ja tunnustust jagab. Sellise eeskuju kaudu on ka lastel kergem sarnaselt käituda.

Kõige aluseks on toetav ja mõistev vanema-lapse suhe

Vanemad saavad oma last toetada eelkõige siis, kui suhe lapsega on hea. Selline suhe tähendab, et kui laps pöördub vanema poole murega, siis vanema suhtumine peaks olema kindlasti soe, hooliv ja huvi tundev. See annab lapsele julgust edasi rääkida ja jõuda selleni, mis talle tegelikult muret valmistab.

Vanem saab last julgustada rääkima nii, et ta kuulab last siira huviga, sõnastab tema juttu ümber, püüab panna sõnadesse lapse tundeid, esitab täpsustavaid küsimusi ja laseb lapsel piisavalt pikalt rääkida enne, kui hakkab oma arvamust välja ütlema. Võime pikalt kuulata nõuab vanemalt suurt kannatlikkust ja mõnikord ka rohkem aega kui alguses võis arvata.

Samas annab lapse mure korral tema põhjalik kuulamine väga olulise kinnituse vanema ja lapse heale suhtele. Kui vanemal tekib mõni mõte või lahendus olukorra muutmiseks, saab ta alati lapse käest küsida, kas last huvitab tema arvamus ning käituda vastavalt lapse vastusele.

Täiesti piisav võib olla ka see, kui laps saab lihtsalt ise rääkida ilma vanema sekkumiseta, ka see leevendab lapse raskust. Vanem peaks kindlasti end tagasi hoidma, kui tekib tahtmine hakata last või kedagi teist tekkinud olukorras süüdistama. Iseenesest on see on inimlik vastus olukorrale, kui lapsel on halb ja vanem tunneb soovi kiire lahendus leida.

Vanem peaks kindlasti jääma rahulikuks, et lapsega koos analüüsida, mis teda tegelikult häirib ja mida saaks olukorra muutmiseks koos lapsega teha. Vanema ülesanne on usaldada lapse mõtteid ja kui last on piisavalt kuulatud, hakkab ta ise pakkuma lahendusi, mis võiksid tema olukorda paremaks muuta.