Kui aga vaadata edasi, siis pidevalt korraldatakse lasteaedades erinevaid näituseid ja asju, kuhu tungivalt soovitatakse tuua lapsel töö. Olgu need teemad, mis tahes, siis lõpptulemus on ikka see, et lapsevanem mõtleb välja vahendid, kompositsiooni ja teostuse ning seejärel kaasab lapse, kes loodetavasti on huvitatud näiteks sellest, et saaks tammetõrule auke sisse lükata ja samblaga karpi katta. Eriti põnev on selle sambla leidmine, sest elu kesklinna lähedal tähendab, et seda ikka annab taga otsida. Mul ei ole midagi selle vastu, et lapsega koos toimetada, aga mulle ei meeldi, et seda tuleb teha kellegi teise takti järgi.

Kõige rohkem aga paneb muigama lasteaedade soov korraldada laatasid. Põhjenduseks tuuakse see, et teenitud raha eest saab siis maksta laste ekskursioone kinni. Leidub siis mõni vabatahtlik lapsevanem, kes saab endale lubada seda, et müüb neid asju, mida teised paar lapsevanematest on kohale vedanud. Enamuses tarbitakse ikka oma rühma letil olevaid tooteid ja vahepeal liigutakse natukene ka ringi. Kõik see aeg, see vaev ja see lahenduste otsimine võiks ära jääda ning teha pigem rahakogumise rühmas. Saaks palju kergemini ja efektiivsemalt asjad lahendatud. Neid näiteid võiks tegelikult siinkohal jääda toomagi ja kui lapsevanem piisavalt ei panusta, siis sellega jäädakse negatiivselt silma. Seega olen läbi aastate õpetajate soovil olnud inglise keele õpetaja, kogunud kingituste jaoks raha ja muid asju lasteaeda teinud-viinud.

Nüüd aga tuleb hakata nuputama välja seda, kust leida sammal ja seened ning kuidas neid niiviisi kuivatada, et need hallitama selles kompositsioonis ei läheks.

Minu nimi on Triin (32): olen ema, abikaasa ja täiskohaga kontoritöötaja. Meie pisikesse perre kuuluvad Mees (33) ja Piiga (4a).