Kooliõpetajatega rääkides saan teada, et korra kuus teevad nad talgud, et hoida vähemalt kooli ümbrus puhas. Varemalt korjasid nad kõik kokku ja viskasid paadilt ookeani. Õige pea said aga ise ka aru, et sealt triivib see kõik otse randa tagasi. Nüüd püüavad nad eraldada plasti, klaasi ja metalli. Plast põletatakse ning klaas ja plekk kaevatakse maa sisse. Paljud heategevusorganisatsioonid on käinud neile rääkimas keskkonna hoidmise olulisusest ja lapsed üldiselt teavad, kuidas peab käituma, aga mida sa teed, kui enamik toidust tuuakse saarele pakendites ja praht kasvab üle pea.

Nuudlite kilepakendeid kasutatakse tulehakatuseks. Kooliesist palliplatsi ääristab värvitud plastpudelitest kett. Kilekotte õnneks eriti ei kasutata. Fiji Sugari presentkotte kasutatakse laialt ja korduvalt erineval otstarbel. Aga üldiselt on uuskasutus siin täiesti võõras mõiste. Mulle antakse kasutada üks koolitund, et saaksin vanematele õpilastele seda tutvustada. Laste kaudu on parim harida ka vanemaid. Nii näiteks pesevad lapsed igal hommikul kooli tulles esimese asjana kõik koos hambaid. Kodus võib hambahügieen olla täiesti puudulik, aga kooliprogrammi lülitatuna muudetakse see järelkasvule heaks harjumuseks. See on vahva vaatepilt, kuidas kõigepealt rivistutakse koolimaja ette üles ja järgmisel hetkel harjab kogu rivi püüdlikult.

Tähtsa ülesande ettevalmistusena vean kooli lähedalt võpsikust demonstratiivselt välja suure musta kilekatte, mis on päikesest rabe ja täis ämblikupesasid. Sinna kasutult kõrvale heidetud, et loodus ta tagasi võtaks. Aga ei võta ju. Heal juhul viib tormituul selle silma alt ära, aga see suur tükk plasti ei kao kuhugi. Mis me teeme?

Siin ei ole internetti, et näidata pilte või jagada inspiratsiooni. Kõik tuleb ise teha, tühi jutt ei vaimusta kedagi. Selleks lõikasin kilet juba varem pikkadeks ribadeks ja vestsin suvalistest puuokstest primitiivsed heegelnõelad. Ma ei tulnud aga selle peale, et tüdrukutel pole õrna aimugi, mis see heegeldamine üldse on.

Teine näidis on plastpudelitest kokku pandud põrandahari. Lastel vajub suu lahti. Mis mõttes, prügist põrandahari? Kõik, mis selleks vaja läheb, on käärid, neli-viis erinevas suuruses plastpudelit, üks pikk nael, haamer ja vana põrandaharja vars. Pudelitel lõikad põhjad ära, vajutad need laiaks ja lõikad kuni kaelakumeruseni peenikesteks narmasteks. Siis paned pudelid üksteise sisse ja varre otsa, kinnitad naelaga, ja voilà — ongi uus põrandahari.

Pärastlõunal suunab õpetaja kõik lapsed plastpudeleid kokku korjama ja kilet otsima. Jacki maja terrass muutub plastikogumise punktiks. Tunnen ennast kui prügikuninganna, kelle ette tassitakse plastist ande. Järgnevad pärastlõunad veedan usinate noorte õpilastega kilepaeltega heegeldamist õppides. Eesmärk on valmis saada mõned kilest uksematid. Tüdrukuid võlub rohkem heegeldamistehnika õppimine kui eesmärk. Isegi Susan ja Makereta pistavad ninad ligi ja peagi on heegeldamispalavik haaranud kõiki! Juurde astuvad ka teised julgemad emad, tömbid sõrmed kipuvad kiiresti sõlme minema ja nende ilmest võib välja lugeda, et nad peavad seda asjatuks vaevaks. Ega uksematt turul ka ju kuigi palju ei maksa.

Minu võidurõõm kasvab aga, kui vaatan nende tüdrukute näoilmet, kes lihtsat puust konksu rinnale surudes viivad selle koju kui millegi eriti väärtusliku. Võibolla nad ei taha täna äravisatud prügist uksematte heegeldada, aga neil on vähemalt üks mõte ja üks võte, millega end kasvavast prahihunnikust aegamööda välja kaevata.

Katkend kirjastuse Petrone Print raamatust “Minu Fidži” https://petroneprint.ee/raamatud/minu-fidzi/.