Loe koos lapsega| Nii palju head

Villem oli neljanda klassi poiss. Ta oli väga tubli poiss. Täitsa mees kohe. Kui vahest mõne tegelinski vaevaline toimetamine andis talle kõrvaltvaatajatelt nimetuse Veni-Villem, siis meie päris-Villemit ei saanud mitte kunagi nõndamoodi kutsuda.

Juba päris pisikesest peale oli ta pidevalt olnud tubli abimees oma vanematele kodu korrashoidmisel ja vapper abimees poeskäikudel või kus iganes abikätt vaja oli. Ta tegi oma vanematele sellega alati tuju heaks ja vanemad olid samuti alati rõõmsad ning Villemgi võis öelda, et tal on head vanemad. Aga eilsest pealelõunast tundus Villemi jaoks aeg venivat kui just selline Veni-Villem, lausa kui seisma jäävat.

Eile oli koolis õpetaja palunud homseks mõelda välja üks muinasjutt heategudest, kasvõi ühest ainsastki ja Villem käis ringi väga murelikult mõtlikul ilmel, milline küll võiks see tema muinasjutt välja näha? Õhtul tõmbas ta raamaturiiulist välja järgemööda muinasjuturaamatuid, mida aastaid tagasi ema ja isa olid talle enne magamajäämist ette lugenud, kuid seal oli kõikvõimalikke nõidasid vingerpusse korraldamas või kuningapojad endale printsessi otsimas. Ei tundunud seal midagi heategude moodi olema, et eeskujugi võtta. Kuigi sai palju muinasjuturaamatuid läbi sirvitud, ei tahtnud unigi tulla ja hämaras toas kardinate vahelt õue piiludes polnud ka päkapikke appi tulemas näha. Ta oli oma vanematelt väikesest saati kuulnud, kui tubli ja hea poiss ta on, aga see oli ju kõik igapäevane asi, mitte muinasjutt. Ega ta ei saa homme klassi ees hakata enda headusest rääkima…

Hommikul ärkas ta hilja, õnneks oligi vaja alles teise tundi minna. Ja siis tundus, et mingid urmelid olid siiski nagu lisaks uneliivale Villemile mingit imettegevat, silmiavavat puru silma puistanud. Teised pereliikmed olid juba tööle või kooli või lasteaeda läinud. Küllap oli neilgi kiire olnud, sest kutsu toidukauss oli tühi — või oli kutsu ise selle siis juba jõudnud tühjaks süüa. Villem pani koerakesele krõbinaid kaussi, enne kui endale võileiba tegema asus. Ja siis läks Villem bussi peale, et kooli sõita. Buss hakkas juba liikuma, kui nurga tagant jooksis veel bussipeatuse poole üks memmeke ja bussijuht peatus uuesti, avas uksed ja memmeke astus bussi ning tänas valjuhäälselt bussijuhti: “Aitäh, pojake, heateo eest, nüüd ma jõuan küll õigeks ajaks pärale!”

Buss hakkas uuesti liikuma, kuid pidi taas pidurdama, sest kaks väikest tüdrukut sõitsid jalgratastega ülekäigurajale. Memmeke polnud veel istuma jõudnud ja kaotas tasakaalu ja krabas kõrvalseisnud onu varrukast ja vabandas väga, kuid seegi onu paistis väga hea olema ja naeratas vaid memmekesele ja aitas ta vabale kohale istuma. Villem vaatas bussiaknast välja ja talle hakkasid just täna silma järjestikku imelikud juhtumised — linna südamesse jõudes muutus liiklus väga aeglaseks, kõrvaltänavatelt oli autodel raske peateele välja keerata, kuid paljud juhid lubasid lahkelt autosid enda ette ritta. Heategudest rõõmsad autojuhid tänasid teisi vilgutades ohutulesid — nendegi oht kuhugi hilineda oli tublisti vähenenud. Buss jäi foori taga seisma, järjekordses põiktänavas oli näha palju rahvast koos, kes kõik kõrgele ülesse vaatasid, kus tuletõrje auto oli redeli kõrgele puu otsa tõstnud ja hea päästjaonu ronis ladva otsast kassipoega alla tooma.

Järgmises peatuses tuli bussi peale üks noor neiu, kes hakkas pusima taskute ja rahakoti kallal ja paistis, et ta oli unustanud oma sõidukaardi koos rahakotiga koju. Ta ei paistnud kuidagi sedamoodi välja, et tahaks nimme jänest sõita ja bussijuht, seda kõike märgates, ulatas lahke naeratusega neiule komposteerimiseks pileti, raha vastu küsimata.

Villem oli järsku kui vaimustatud kõigest sellest, mida ta selle lühikese bussisõidu ajal oli jõudnud märgata ja ta teadis täpselt, mida ta klassi ees pajatab, kui õpetaja peaks teda kutsuma. Et kui
selle pilguga vaadata, siis tehakse igapäeva elus meie ümber rohkem head, kui mõnes muinasjutuski. Seda ta räägiks, ta tõesti tahaks seda rääkida. Ja võibolla avaneb tal võimalus ka siis, kui mõnel klassikaaslasel ei ole täna oma muinasjuttu, kui kellelgi ei käinud urmelid imelist unepulbrit silmile puistamas, siis palub ta luba tema asemel rääkida, kui palju head meie ümber on ja kui teised pole seda kõike näinudki, siis on neil endil võimalus kasvõi juba tänasest ise samamoodi kogu aeg head teha!

Urmelite muinasjutud ilmuvad aasta jooksul iga kuu Pere ja Kodu veebilehel ning 2018. aasta lõpuks kogutakse kõik lood raamatukaante vahele. Lisaks heategevusprojektis osalevatele tuntud inimestele kutsutakse kõiki kirjutamishuvilisi saatma oma Urmelite muinasjutt e-posti aadressile [e-mail]. Loo pikkus võiks olla üks A4 lehekülg. Parimad lood avaldatakse Pere ja Kodu veebilehel. Raamatu tulud antakse Tallinna Lastehaigla Toetusfondile.

Loe rohkem Urmelite kohta SIIT!

SA Tallinna Lastehaigla Toetusfond (www.toetusfond.ee) on heategevusfond, mille eesmärgiks on aidata kaasa igati lastesõbraliku haigla kujundamisele ja parima võimaliku meditsiinilise abi toomisele Tallinna Lastehaiglasse ning muuta ühiskonna suhtumist lastesse ja laste, eriti haigete laste probleemidesse. Tallinna Lastehaigla Toetusfond tähistab tänavu oma 25. tegutsemisaastat.