Seda sulnist rahu, õnnist vaikust ja perfektset puhtust on keeruline kolmelapselise perega seostada. “Allan just ütleski, et ajakirjanikud võiksid meil sagedamini külas käia, saaks toad tihedamini korda,” naerab Britta. “Eks see ongi vaid praegu nii. Kui vanemad kratid koju jõuavad, püsib tuba korras täpselt viis minutit.”

Tõelist elu kolme lapsega saavad Britta ja Allan tunda aga siis, kui maakodu idüll on möödas ning sügistuuled toovad kaasa pimenevad argipäevad, mis on täis lõputut seiklemist marsruudil lasteaed-­trennid-eelkool. Kui Brittal pole enam võimalik tõsta beebit üle ukse vankriga õue ning logistika tohuvabohule lisandub laste haiguste periood. “Sügisel pole meie elu kaugeltki nii idülliline kui suvel. Ja päris-päris õige tunde saab kätte siis, kui ma taas tööle lähen,” kummutab Britta algse mulje perekond Solli muinasjutulisest elust.

“Enamjaolt suudan rahulikuks jääda – muidu oleksin ju kogu aeg pahur, kui toad on sassis,” peab ta lapsi suureks abiks oma täiuslikkuseihaluse ravis. Kuid vahel saavad lapsed süüdistuse enda kraesse ka ebaõiglaselt. Siis palub Britta vabandust ja räägib tüdrukutega asjad lahti. Ta teab, et laps ei ootagi emalt täiuslikkust, vaid hellust, lähedust, mõistmist ja armastust. Kui see kõik on olemas, pole hullu, kui juhtud mõnikord häält tõstma.