Kui adenoid on kurja juur
Jesperi (9) ja Heleene (7) ema Marita Järvelaid (35) mäletab oma laste väikelapseeast pidevat kõrvavalu ning kõrva-nina-kurguarsti vahet käimist, sest mõlemal lapsel oli alalõpmata keskkõrvapõletik. “Polnudki vaja külma ilma ega tuult, ikka oli hirmus kõrvavalu platsis vähemalt kaks korda aastas. Peale selle oli lastel kogu aeg suu paokil – nad kippusid hingama läbi suu.”
Üks antibiootikumikuur järgnes teisele, kuni röntgenis selgus, et mõlemal lapsel on suurenenud adenoid ja ninakäigud liiga kitsad, mistõttu ei pääse õhk korralikult liikuma. Lisaks oli Jesperil probleeme kurgumandlitega.
Alustuseks paigaldati poisile iga poole aasta tagant kõrva kuulmekilesse šundid ehk ventilatsioonitorud, mis aitasid õhul paremini läbi nina liikuda. Põletikud aga jätkusid. Nii otsustas tohter adenoidi opereerida. “Eks ma olin ise mures, et kui laps ei saa korralikult hingata, tekib ajul lõpuks hapnikupuudus. Seetõttu oli lõikus meile kergendus,” meenutab Marita.
Pärast adenoidilõikust pole Jesperil tõsist kõrvapõletikku olnud, ka läbi nina hingata pole raske. “Esimeses klassis korra kõrvapõletik oli, aga sellest saime jagu antibiootikumideta,” lausub Marita. Kuna põletikud kadusid, polnud kurgumandleid tarvis eemaldada.
Šundi abil
Adenoid on ninaneelumandli vohand, mis oma olemuselt sarnaneb kurgumandlitega. “Adenoid, nii nagu kurgumandlidki, on olemas kõigil inimestel. Probleemid tekivad, kui adenoid suureneb,” selgitab Tallinna lastehaigla kõrva-nina-kurguhaiguste arst ja osakonnajuhataja Andrei Antonov. “Suurenenud adenoid ei lase korralikult läbi nina hingata ning häirib keskkõrva ventilatsiooni, põhjustades sagedast nohu, keskkõrva- ja põsekoopapõletikke, vahel ka norskamist.”