Noor ema: selleks ei valmistanud mind ette ükski raamat ega loeng!

See on noore ema lugu imetamise valusast teekonnast ja teema on ilmselt paljudele tuttav. Igaühel polegi jõudu, et sellises olukorras tugevaks jääda. Ema võitlus piima pärast kestis lausa kuus kuud.

Ehk on selles, et noortel emadel tekib imetamisega probleeme, “süüdi” ka meie emad ja sõbrannad. Mina ei kuulnud ootusajal muud kui seda, et imetamine on nii loomulik asi, laps leiab kohe pärast sündi su rinna, ronib veel ise kohale ka ja haakub kinni nagu väike puuk. Valus on algul küll, jah, aga sellega kogu vaev piirdub. Nii keskendusingi enne lapsesaamist sünnitusele ja lehitsesin kõik imetamist puudutavad raamatupea­tükid üsna pinnapealselt läbi.

Kunstpiim süstlas

Kuid järgnevaks ei valmistanud mind ette ükski raamat ega loeng. Pärast võrdlemisi keerulist sünnitust sain kui puuga pähe, kui väike alakaaluline beebi piimast ja selle kättesaamisest kuigi palju ei arvanud ning kaalukaotusest hoolimata und kallimaks pidas. Seda seni, kuni nälg teisel päeval kohale jõudis ja ta sellest tundidepikkuse nutuga teada andis.

Järgmine ööpäev möödus ainult süüa pakkudes. Beebi oli agar rinda võtma, kuid probleem oli selles, et seda, mida süüa, polnud. Lisaks oli juba teisel päeval imetada põrguvalus. Kreemid-salvid ei aidanud ja nii üritasin pisaratega võideldes väikest kõhukest täita.

Kui sain aru, et meil on probleem, palusin appi imetamisnõustaja. Küsisin abi reedel, kuid teisipäevaks, mil kodutee ette võtsime, polnud ta meie juurde jõudnud. Sattusime sünnitushaigla virvarris hoopis olukorda, kus meile pisteti kolmandal päeval pihku süstal rinnapiimaasendajaga.