Selliste inimeste lapsed on ilma sündinud selleks, et teha teoks kõik, mis vanematel tegemata jäi
Kujutle, et oled lapse spordivõistlusel. Sinu ümber on palju teisi lapsevanemaid, jälgi neid ja näed kohe ära, kes on nartsissist. Tema on see, kes kõige valjuhäälsemalt oma lapsele kaasa elab, teda innustab ja kiidab ning ebaõnnestumiste korral pisarateni solvub. Tundub, et ta käitub just nii, nagu korralikult lapsevanemalt oodataksegi — tunneb huvi, elab kaasa. Kuid tegelikult on see kõik üks suur näitemäng. Ta ei ole võistlustele tulnud oma last toetama, vaid temaga eputama.
Kes on nartsissistlik lapsevanem ja miks selline kasvatusstiil lapsele halb on?
Tema jaoks on tähtis see, et kõik teised kohalviibijad saaksid teada tema lapse olemasolust, võimetest ja oskustest ning et teised tema last sama innukalt kiidaksid ja ülistaksid. Ta keerab vindi üle kõiges — plaksutab ja huilgab üle saali, kui lapsel läheb hästi, karjub platsi ääres mängu või kohtumise ajal üle treeneri, vihastab kohtunike peale, kui lapsel ei lähe nii hästi kui planeeritud ning nutab ja on tõepoolest hingepõhjani solvunud, kui lapsele riputatakse kaela kulla asemel hoopis pronksmedal.
Teine asi, mille järgi tunned eneseimetleja ära, on see, et ta on oma lapse päevad minutipealt ära planeerinud. Lapsel on päevas kaks trenni ja nädalas veel malering, laulukoor, robootika, käsitööring, nädalavahetustel näitering ja ujumine. Kindlasti osaleb see vanem ka lasteaia- ja kooli hoolekogudes, organiseerib kõik klassiüritused ja õpetaja jõulukingi ning võimalusel võtab mõne rühma treenerilt ohjad endale ja hakkab hoopis ise trenni andma.
Eneseimetleja seab oma eputamisvajaduse lapse põhivajadustest kõrgemale
Pealtnäha on ju kõik hästi — vanem pühendab suure osa oma ajast lapsele. Mis saab selles halba olla? Kogu elu keerleb justkui lapse ja tema soovide ning vajaduste ümber ning ema või isa loobub oma ajast, meelelahutusest ja tegevustest, et lapsel oleks kõik olemas. Paraku ei ole lapse heaolu nartsissisti jaoks see peamine eesmärk, tema soov on hoopis enesekesksem — silma paista oma lapse kaudu.
Vanema eneseohverdus ei ole tegelikult mingisugune ohverdus. See on hoopis tema enda välja mõeldud ja kirjutatud lugu selleks, et vanema omi unelmaid ja soove õigustada ja täita.
Lapse kaudu elab vanem läbi omaenda täitumata jäänud unistusi, vajadusi ja tahtmisi ning sageli endale seda teadvustamata panevad nad oma lapsepõlvest kaasa võetud ränkraske koorma oma võsukeste õlgadele. Nende lapsed on ilma sündinud selleks, et teha teoks kõik, mis vanematel võimaluste või ajapuudusel tegemata jäi.
Kuigi nartsissistid armastavad oma lapsi tavaliselt väga, ei mõtle nad nende soovidele, vaid planeerivad oma vajadustest ja unelmatest lähtudes neile tuleviku ära, pidades silmas vaid üht — et nende endi vajadus silma paista ja särada saaks lõpuks ometi täidetud.
Nartsissistid vormivad lapsest enda vajadustele vastava kujukese
Vastsündinu on igas aspektis vanemast täielikult sõltuv. Kasvades vajadus ema ja isa järele väheneb, kuid nartsissistid ei lase sel mingi juhul juhtuda. Nemad ei luba lapsel kujuneda selliseks, nagu laps saaks või peaks kujunema, vaid annavad endast parima, et järeltulijas kõik iseseisvuse ja isepäisuse alged maha saaksid surutud ning temast kasvaks laps, kes on vanematega justkui üks — tal pole eriarvamusi, vanematest erinevaid soove või unistusi ega muud, mis teevad isiksusest unikaalse.
Lapsest saab vanema jaoks justkui käepikendus või lahutamatu lisand, mis toidab vanema nartsissistlikke vajadusi ja rahuldab tema lõputut tähelepanuvajadust. Neil lastel pole muud eesmärki kui täide viia oma vanemate kõige suuremad, kuid siiani kättesaamatuks jäänud unistused.
Millised on nartsissistliku vanema tüüpilisemad omadused?
Ta võtab au lapse edu eest endale
Eneseimetlejast lapsevanemal on, nagu juba eelnevalt öeldud, keskmisest suurem tunnustusvajadus, mida ta oma lapse kaudu täidab. Kui laps on edukas, ei lase vanem mingil juhul kogu aupaistet lapsele särada, vaid röövib suurema osa sellest endale. Näiteks kui laps lõpetab klassi kiituskirjaga, teatab õnnelik vanem: „Akadeemilise võimekuse on ta muidugi minult pärinud. Ka mina olin tema vanuses oma klassi parim!” Eduka sportlase ema-isa suust kuuled sa tõenäoliselt, kuidas nad tõusevad igal hommikul vara üles, et last kooli ja seejärel trenni viia, töötavad topeltkoormusega, et saaks sportlasele parimat varustust võimaldada ja on kõikidel nädalavahetustel kinni, sest võistlustel on vaja kaasas käia.
Mida vanem sellega tegelikult öelda tahab, on: „Ma olen kogu oma elu oma lapse heaks ohverdanud. Kui mind ei oleks, ei oleks ta praegu seal, kus on. Seetõttu olen just mina see, kes on kiituse ja tunnustuse ära teeninud!”
Nartsissistid, kes ei saa lapse saavutuste eest piisavalt isiklikku tähelepanu ja kiitust, muutuvad armukadedaks ning võivad hiljem näiteks kodus lapsele nähvata või meelde tuletada, et võit või hea tulemus tuli ainult tänu vanemate pingutusele ning laps peaks selle eest tänulik olema. Muidugi ajab selline suhtumine selle vaese lapse pea täiesti sassi — ta ju tegi kõik selleks, et tubli olla, sai ülesandega hakkama, kuid ema või isa on ikka pahane…
Vanematel on raske oma lapsega emotsionaalset sidet luua ja empaatiat üles näidata
Vanemate enda vajadused on nii suured ja domineerivad, et nende hinges ei jätku enam ruumi kellegi teisega arvestamiseks. Neil on tohutult raske oma last kuulata ning tema mõtteid ja tundeid ka päriselt kuulda võtta, sest neil on iseendiga lihtsalt liiga palju tegemist. Paraku on tegu surnud ringiga. Nartsissistlikud vanemad on suure tõenäosusega kasvanud peres, kus nende endi ema, isa või mõlemad olid nartsissistid, kes ei suutnud neile pakkuda emotsionaalset tuge ning tingimusteta armastust. Nad ei olegi näinud teistsugust elu ning jätkavad sama stiili nüüd oma lastega, sest oma laste kaudu on neil võimalik teoks teha kõik, mida oma vanemad takistasid või keelasid.
Nartsissistid on väga osavad väljapressijad
Eneseimetlejad on väga head, lahked ja hoolivad lapsevanemad seni, kuni lapsed on vait, vagusi ja kuulavad sõna. Igasugune vastuhakk toob esile vanema tõelise pale — ta vihastab meeletult, solvub ja maksab kätte.
Armastus lapse vastu on otseselt seotud sellega, kui hästi laps suudab vanemad endid tundma panna. Kui ta hinded on head ja võistlustel läheb hästi, on kõik korras. Kui ta aga vääratab või ei kogu oma käitumise läbi vanematele piisavalt kiitust, on tüli majas. Tekkinud on sõltuvussuhe — vanem vajab last, et end hästi tunda, laps aga tunneb end vastutavana selle eest, kuidas ema või isa end tunneb.
Lapsed on sellisest käitumisest loomulikult häiritud ja segaduses ning tunnevad end reedetuna — inimene, kes peaks pakkuma kindlust, turvatunnet ja armastust, võtab need kõik oma suva järgi ka ära ja lapsed ei saa tihtipeale aru, mida nad õigesti ja mida valesti teevad, sest nartsissistid ei ole oma käitumises järjepidevad.
Eriti tasakaalutud nartsissistid õigustavad oma pidevat kriitikat sellega, et nad selle läbi hoopis aitavad lapsi, kuna nemad on täiskasvanud ja teavad, mis on lastele parim. Kui peres on mitu last, on neil välja kujunenud oma lemmik, keda pidevalt eeskujuks seatakse ning kellega teisi võrreldakse, kasutades alandamist ja solvavaid kommentaare nagu „Miks sa ei võiks olla nagu su õde-vend?!”
Täiskasvanuna tunnevad nartsissistide lapsed, et nad ei ole armastust väärt, vaid peavad selle välja teenima. Kuna neid on niimoodi kasvatatud, arvavad nad, et armastus on otseses seoses nende saavutustega nagu sissetulek, töökoht, edu spordis vms. Läbi elu saadab neid hirm, et kui nad ei ole piisavalt head ega saavuta piisavalt või ei käitu nii, nagu kaaslane soovib, jäetakse nad maha. Selleks, et seda ei juhtuks, võtavad nad suhtes tihtipeale hoolitseja rolli ning hakkavad kaaslast oma suure helluse ja armastusega lämmatama.
Vanematel on lausa haiglane kontrollivajadus
Enesekesksed vanemad kontrollivad KÕIKE! Tähtsaim on hoida kontrolli all oma lapse tundeid ja mõtteid — lastele öeldakse täpselt ette, kuidas ad peavad end tundma, kuidas käituma, mida mõtlema ja milliseid otsuseid langetama.
Neil lastel ei tekigi omi hobisid, nad ei oska millegi vastu huvi tunda ja loodavad kõigis elu aspektides teistele. Nad ei ole võimelised ise mõtlema ega otsuseid langetama.
Kuid täiskasvanuks saamisega kasvab ka soov vähemalt midagi ise otsustada, omi piire seada ja iseseisvuda. See on nartsissistliku vanema jaoks õudusunenägu ja ta teeb kõik, et seda takistada. Iseseisev laps tähendab ju seda, et vanemat ei ole enam vaja, kuid just laps on see, kes on andnud vanemale võimaluse tähelepanu, kiitust ja tunnustust saada. Ta defineerib end läbi oma lapse. Seetõttu muutub vanema kontrollivajadus lapse kodust lahkudes veel eriti pööraseks ning ta võib laskuda ekstreemsustesse, et oma võimu säilitada.
Mehhanismid, mida nartsissistlikud vanemad lapse kontrollimiseks kasutavad
Süütunde tekitamine: „Ma olen oma elu sinu heaks ohverdanud!”
Selline lause tekitab lastel ränga süütunde ja tekitab soovi oma vanematele nende ränkraskete ohverduste eest kuidagigi tasuda ning anda endast parim, et vanemad oleks õnnelikud, rõõmsad ja rahul. Ehk siis täita kõik nende soovid.
Kaassõltuvus: „Ma vajan sind. Ma ei saa ilma sinuta elada!”
Lastel ei ole oma sõprussuhteid või lähedussuhteid, sest vanemad on ennast laste külge aheldanud ja keelavad ära igasuguse võimaluse eemaldumiseks. Lapsed tunnevad vastutust oma vanemate heaolu eest ning vanematel on lihtne nendega manipuleerida.
Eesmärgile pühendatud: „Me peame koos tegutsema, et ühisele eesmärgile jõuda!”
See tähendab, et laps peab endal ninast vere välja pingutama, et ema või isa unelmat täide viia. Laps tunneb tohutut süüd, kui ei suuda ootustele vastata, arvates, et ainult edu vanema soovitud alal tagab talle vajaliku armastuse ja heakskiidu.
Kontroll : „Allu mulle, või ma karistan sind!”
Lapsed alluvad vastuvaidlematult, sest karistuseks on viha, vaikus, häbi, süütunne või vägivald.
Piiridega armastus: „Sa pead mu armastuse välja teenima, täites ülesandeid, mida ma sulle annan!”
Kuni laps allub vastuvaidlematult ja/või on edukas, on vanem valmis teda armastama. Kohe, kui ilmuvad esimesed vastuhaku või ebaõnnestumise märgid, armastus kaob ja asendub raevu ja ignoreerimisega. Lihtsam, kui ema poolt ignoreeritud saada, on mugandada ennast vastavalt tema vajadustele ja soovidele.
Vastandamine teisele vanemale: „Sa oled mulle nii armas ja kallis, kõige olulisem inimene mu elus, kuula mind/allu mulle ja me suudame kogu maailma ära vallutada!”
Nartsissistlikud vanemad kasutavad lapsi selleks, et täita oma elus tühimikku, mida partner pole teha suutnud. Nad laovad lastele kaela murekoormad ja tõmbavad nad täiskasvanutevaheliste tülide keskele, sundides lapsi valima ema või isa vahel. See aga ajab lapse segadusse: kuidas ta saab olla isa poolt, kui ema teda nii väga vajab? Kuidas ta saab oma ema kaitseks välja astuda, kui isa temast pidevalt halvasti räägib?
Mis nartsissistlike vanemate lastest saab?
Kahjuks ei ole siinkohal häid uudiseid. Kuna vanemad on võtnud neilt võimaluse oma tahtmist saada ja oma soovi järgi talitada, on neil täiskasvanuna kaks võimalust:
Nad järgivad oma vanemate poolt kätte õpetatud nõiaringi ning kohtlevad oma lapsi täpselt samamoodi nagu neid lapsepõlves koheldi.
Või saavad neist ümberpööratud nartsissistid, kes jäävadki alatiseks kaassõltlasteks, otsides lähisuhteid teiste nartsissistide seast, kes kohtlevad neid samamoodi nagu vanemad.
Õnneks on ka neid tugevaid isiksusi, kelle iseloomu ei ole vanemad täielikult hävitada suutnud ning kes on võimelised täiskasvanuna oma elu ümber pöörama ja korda tegema. Paraku on neid teistega võrreldes siiski vähe.
