Nutitelefonid ei ole põhjus, miks emad oma lapsi ignoreerivad! Tegelik põhjus on hoopis SEE!
See on ühe ema kiri kõikidele neile, kes nutitelefonis olevaid vanemaid hoolimatuteks peavad.
Fakt on see, et kui emad ja isad oleks kogu tähelepanu oma lastele pööranud, oleks nad ise lihtsalt ära söödud ja lapsed takkapihta. Nad ei oleks saanud tuld valvata, riideid meisterdada või toitu jahtida või korjata. Nii et mõningane laste ignoreerimine on põhimõtteliselt nagu evolutsioonilise ellujäämise eelis.
Tänapäeva vanemad tunnevad, et ellujäämsieks on neil lisaks kõigele muule vaja olla ka asjadega kursis, nii sellega, mis toimub maailmas kui sellega, mis toimub nende lähiringis. Et teada, mis on tulekul, mis juhtunud ja kuidas selle info põhjal igapeävaselt tegutseda. Nutitelefonid on lihtsalt viimase aja tähelepanutõmbajaks.
Alati pole muidugi asi ellujäämiseks vajaliku info kogumises. Telefon võib olla ka pelgupaigaks. Seegi on ellujäämisstrateegia. Nii et ei tasu sul tublit ema kehastades visata mulle tapjapilku, kui ma mängupargis toolil istun ja facebookis skrollin, selle asemel, et oma mudilast liumäel aidata. Sa tead väga hästi, et eile, kui su enda jõnglane oli ärganud kell viis hommikul ja sulle kaks tundi kõrva karjunud: “Emme, emme, emme, emme, emme, emme, emme, emme vaaata seda!” ütlesid sa oma kohvi rüübates ja tühjal pilgul kaugusesse vaadates talle lihtsalt: “Jah, kallis, väga kena!” kuigi sul polnud õrna aimugi, millest ta räägib. Ta oleks vabalt võinud kogu su esiku vildikaga roheliseks värvida ja kassil karvad maha ajada, sa poleks märganud. Laste ignoreerimine on emade ellujäämisstrateegia. Kui me seda ei teeks, läheks me lihtsalt peast segi.
Meenuta nüüd meie vanemaid. Neil ei olnud mobiile, küll aga ketta ja juhtmega telefonid, mille abil pidasid nad oma sõbrannadega tundidepikkuseid kõnesid maha. Sa mäletad ju väga hästi, kuidas ema püüdis juhet nii pikaks venitada kui võimalik, et saaks kaugemal olevalt laualt midagi kätte, peaasi, et kõne pooleli ei jääks. Ka teistega suhtlemine on ellujäämiseks vajalik, sest tuleb olla kursis — see annab turvatunde või vähemalt illusiooni sellest.
Ema telefonivestlus sõbrantsiga oli tihti su taustaheliks ja kui sa tahtsid temaga suhelda, pidid end pööraseks karjuma või ta nina all karglema ja nägusid tegema seni, kuni ta lõpuks käratas või maailma vastikuma häälega sisistas: “MA RÄÄGIN TELEFONIGA!” Siis oli sul võimalik oma palve ühe hingetõmbega välja öelda ja saada seda, mida sa tahad, sest tema tahtis et sa vait jääks ja ta saaks tagasi jutustama.
Ja siis olid emal kas juturaamatud või seebikad ehk “filmid”, mis kestsid tunde ja mida vaadates ei tohtinud ükski pereliige kõvemini hingatagi. See oli ema aeg iseendale ja siis teda mitte mingil juhul segada ei tohtinud. Samas oli see ka hea aeg, sest sa oleks vabalt võinud kuuri maha põletada, ta ei oleks midagi kuulnud ega näinud, sest oli teleka külge naelutatud. Ka selline käitumine on ellujäämisstrateegia, et mitte igapäevaaskeldustest peaks lolliks minna.
Mänguväljakutel käimisest ei teadnud meie emad midagi. Nad saatsid meid omapäi õue ning ajasid ise kas tööasju, tegid majapidamistoimetusi või istusid toas diivanil, jõid kohvi ja jutustasid omavahel. Ta ei teadnud midagi sellest, kuidas sa seal ukerdasid ja teda isegi ei huvitanud alati süviti, kui said liumäel turnides haiget või mida sa päev läbi üldse õues tegid. See tegigi lapsepõlvest lapsepõlve. Igal juhul oli päevselge, et sinu ema aegajalt ignoreeid sind. Tähtis oli see, et ta ei teinud seda kogu aeg.
Nii et see ema, kes mänguplatsil facebookib või nutitelefonist uudiseid loeb, ei ole sugugi halvem emast, kes kasvatas oma lapsi ajal, kui nutitelefone veel polnud ja keset kudumist või juturaamatus olemist vaid hajameelselt lapse suunas pilgu tõstis, kui laps teda hüüdis. Tema teeb kõike seda, mida kaasaja normid ühelt emalt eeldavad. Reeglid ütlevad, et mudilast ei tohi mingil juhul üksi parki saata, nii et ta siis läheb kaasa, aga kasutab seda aega messengeris sõbrannadega jutustamiseks, kassivideote vaatamiseks ja lugemiseks. Ta vaatab oma last ka, aga mitte KOGU AEG.
Ja ainus tagasilöök kogu selle asja juures on ühiskonna halvakspanu, ehkki midagi pole ju muutunud! Su ema käitus samuti, su vanaema ja tema vanaema ka, lihtsalt erineval viisil. Kui nemad korraldasid teepidusid, kuhu lapsi polnud lubatud või olid nad teise tuppa pagendatud, siis sina loed nutitelefoni äpist uudiseid ja saadad sõbrannale fotosid. Nutitelefonist, mis laseb sul grupivestluses kokku leppida kohtumise kohvikus, mis sobib nii sulle, su parimatele sõbrannadele kui nende lastele. Maailmas, kus naabrid ei suhtle omavahel, peresuhted on sassis ja su ümber ei ole palju inimesi, kellele sa saad loota, on messengeris sõbrannaga teemade arutamine ja grupivestlustes kohtumise kokku leppimine väga tähtis!!!
Lõpetame teesklemise, et meie vanemad pöörasid meile kogu oma jäägitu tähelepanu 24/7. Kindlasti nad ei teinud seda ja kindlasti olid neil omad viisid leidmaks hetke vaikust ja rahu, et kogu selle emaks olemise koorma all mitte peast segi minna. Võta rahulikult oma telefon parki kaasa, lase mudilasel rahumeeli ka omapäi tegutseda ning kurda grupivestluses sõbrannadele, kuidas see mänguplatsile saabunud uus ema sind arvustava pilguga vaatab. Su lapsega saab kõik korda, sest sinuga on kõik okei ja su esivanemad olid ka täiesti normaalsed.
Allikas: Scary Mommy
