Südamest sündinud lapsed
Sügisevärviliste puude all asub loss õunapuuaiaga, mis võiks vabalt pärineda raamatust “Miss Peregrine’i kodu ebaharilikele lastele”. Tegelikult on loss koduks Vasalemma põhikoolile, mille muusikaõpetaja Helen Hiie (43) pere ongi kõike muud kui tavaline.
Ehkki jõuame kuldsesse sügisesse mähkunud kooliõuele alles õhtupoolikul, jookseb lossihoovil õhetavana veel hulk lapsi. Peamiselt ajavad jalgpalli taga poisid, kuid nende seas on ka 14aastane Laura. “Ta tahakski käia pigem poiste kehalise kasvatuse tunnis – jalgpall ja pesapall on Laura lemmikud. Lisaks ta joonistab hästi, laulab, mängib klaverit ja flööti,” kiidab äsja tööpäeva lõpetanud Helen, Laura ja tema õe Maarja (18) eestkostja, keda tüdrukud emaks hüüavad. Ka Laura õde Maarja on käinud Vasalemma põhikoolis, kuid õpib nüüd viimast aastat Läänemaa ühisgümnaasiumis.
Parim kool ja kodu
Laura teeb lahti Vasalemma kooli hoovipoolse terrassiukse ning mulle avaneb vapustav vaatepilt lossisaalist ühes puittahvlite, laemaalingute, kahhelahjude ja lühtritega. Sellist kooli küll kusagilt mujalt ei leia. Helen nõustub: “Sageli toimuvad siin kontserdid ning muusikud kiidavad väga saali akustikat.” Kool ise on mõnusalt väike: keskmiselt õpib klassis 12–13 õpilast, Laural on 8. klassis vaid seitse klassikaaslast.
Vasalemma kooli muusikaõpetajaks sattus Helen just siis, kui otsis koos abikaasaga tulevastele lastele maailma parimat kodu ja kooli. Keilas kortermajas elanud paar leidis kooli lähedalt krundi ja ehitas vana lauda varemetele oma maja. Kui kodu valmis, kolisid nad siia ka Heleni vanemad.
Tüdrukutel on teisel korrusel oma tuba, mida Helen ja Laura sel suvel kahekesi remontisid. Peres on kaks kassi ja juba teine koer, viiekuune karjakoer Luna, kelle ülevoolava energia ja rõõmu vaoshoidmiseks läheb vaja tervet peret.
Lastekodusse külla
Sõidame kooli juurest Heleni koju, ta keedab piparmünditeed ja pakub vanaema tehtud hõrku kooki. Ja jutustab esimesest kohtumisest tüdrukutega tosin aastat tagasi. “2004. aastaks oli meil abikaasaga seljataga kolm ebaõnnestunud kunstliku viljastamise katset ja olime omadega läbi. Kui mees siis küsis: “Helen, mis sa piinad ennast, ehk oleks aeg uurida lapsendamisvariante?”, olin päri.”
Võimaluse lastekodus elavad Laura ja Maarja enda hoole alla võtta pakkus välja sotsiaaltöötaja. “Kuidas ta küll nii õigesti oskas meid kokku panna?!” õhkab Helen. Maarja oli toona kuueaastane vene-eesti segakeelt kõnelev laps, Laura aasta ja seitse kuud vana tirts. Lisaks elas lastekodus tüdrukute vanem õde, kellega suhtlemisest ema rohkem huvitatud oli, ning nelja ja poolene vend, kes ei rääkinud veel. “Sotsiaaltöötaja hindas, et kahele nooremale õele saab kodu leida,” sõnab Helen.