Mees, kes loobus põhitööst, et keskenduda perele | Tunnen end süüdi, et pole jõudnud naisele rohkem toeks ja abiks olla

“Olen võtnud südameasjaks olla laste jaoks kohal nii füüsiliselt kui ka emotsionaalselt, märgata oma puudujääke isana ja õppida toime tulema tunnetega, mis mind ennastki vahel ehmatavad,” ütleb vanemlusmentor Tanel Jäppinen (34).

Isaks saamine oli minu jaoks hästi suur elumuutus. Tehes USAs värsketele isadele podcast’e, puutusin kokku paljude meestega, kes on väga teadlikud lapsevanemad, ja suhtlesin ka isadega, kes igapäevaelus oma muresid jagada ei söanda. Tunda, et ma pole oma murede ja rõõmudega üksi, oli teraapiline.

Mida suuremaks lapsed saavad, seda enam näen ka, et pelgalt soovist olla hea isa ei piisa. Lastekasvatuseks on vaja strateegiat, nägemust sellest, milliseid lapsi ja mismoodi me kasvatada soovime. Õppida toime tulema emotsioonidega, mis vahel mind ennastki ehmatavad. Näiteks panin ma kord Siennat kauem kui poolteist tundi magama ja see päädis tõelise vihapurskega minus. Sain selle ebasobivusest aru veel enne, kui see läbi oli, aga ei suutnud seda peatada.