Ema pihib: tahan jääda koju lapsi kasvatama, aga mees ei ole sellega üldse nõus

Olen olnud üsnagi edukas oma tööasjades. Õnneks saanud selle eest ka täiesti normaalset palka. 10aastase ogara töötamise lõpetas rasedus — meile sündis tütar. Ja 1,5aasta pärast teinegi tütar. Kaks last väikese vanusevahega on olnud paras peavalu ja see aeg on olnud väga väsitav, kuid käsi südamel — parim aeg mu elus. Kõik see töö pärast rabelemine, mis enne oli minu eksistents, tundub nüüd nii jabur ja mõttetu. Ma ei taha seda enam. Nagu üldse mitte mingisugusel kujul.

Mida päev edasi, seda rohkem saan aru, et ma tahangi just sellist elu nagu mul on hetkel: lastega kodus, neile tervislikku ja täisväärtuslikku toitu valmistada, nendega mängida, neid lugema, kirjutama ja joonistama õpetada, õues jalutada ja porilompidest läbi joosta. Kui tahan, lähen nendega loomaaeda, kui tahan, sõidan maale vanaema juurde või lihtsalt vaatame päev otsa toas multikaid.

Jah, nad on mõnikord haiged ja virisevad. Jah, teinekord ma mõtlen, et kas ma ikka tõesti olengi nüüd laskunud juhtivspetsialisti kohalt mähkmevahetajaks ja kakapepupühkijaks. Kui üks nõuab üht ja teine teist ning koos nad süles olema ei nõustu, on juhe teinekord ikka koos küll, aga…

Ma ei taha tööle minna. Need mõned väsimushetked kaovad, kui saan öösel normaalselt magada ja päeval tütardega jälle koos mängida. See närvipinge, mis kodus on, ei ole võrreldavgi sellega, mis tööl pidevalt oli. Ma vastutan nüüd tõeliselt oluliste asjade eest, kahe väikese inimese elu ja tuleviku eest, aga see on hoopis tähtsam ja mõistuspärasem kui närveerida tööl mingite napakate projektide tähtaegade, müügiedu ja alluvate probleemide pärast. Olen valmis sellega tegelema ilmselt uuesti siis, kui lapsed on kooli läinud, aga seni, kuni nad on väikesed, tahan nendega veeta iga võimaliku minuti.

Ühesõnaga — oma peas olen ma otsuse langetanud ja selles täiesti kindel. Aga nüüd on veel kuidagi vaja mees nõusse saada. Tema nimelt muretseb, et ta ei tule pere ülalpidamisega toime. Tõsi — kui minu palk ära kaob, jääb meie sissetulek poole väiksemaks, aga temal on samuti hea palgaga töökoht ning tegelikult saaksime mõningate elustiilimuudatustega kenasti hakkama, pluss mul on säästud, pluss ma saaksin aeg-ajalt teatud projekte kodus teha, kui lapsed on lasteaias.

Oleme sel teemal päris palju tülitsenud, tema ütleb, et pole aus, et kogu finantskoorem tema õlule jääb. Aga ta ei kuula mind, kui ma ütlen, et vähemalt esimestel lasteaia aastatel ma nagunii eriti tööd teha ei saaks, kui plikad on tihti haiged. Ja pärast seda oleme kokkuhoiupoliitikaga juba nii harjunud, et see ongi täiesti normaalne. Ja siis on ju ainult paar aastat, kuni ma jälle tööle lähen. Pealegi — mismoodi hakkab meie pereelu välja nägema siis, kui me mõlemad oleme südaööni tööl? Meie mõlema töö on selline, mis nõuab pidevat valvelolekut ja tähtaegadest kinni pidamist ka siis, kui lastel on emadepäevapidu või homseks lasteaeda vaja mingi näitusekunst teha. Palkame lapsehoidjad, kuigi ma ise annaks kõik selle nimel, et saaks ise oma lapsi kasvatada?

Jah, rasked valikud… aga ainult mu mehe jaoks. Minu jaoks on asi päevselge. Aga kuidas ma tema nõusse saan?

Ja kus on üleüldse naise koht, seda saad teada SIIT!