"Õudne, kui tihti on pandud mind häbi tundma selle eest, et mu lapsed imevad lutti ja söövad piimasegu!"
Mulle on algusest peale selgeks tehtud, et ma olen emana täielikult läbi kukkunud. Mu mõlemad lapsed sündisid keisrilõikega — viga number 1, sest korralik ja normaalne naine sünnitab ju ise, jumala eest! Ei ole tähtis, et mul oli väga konkreetne meditsiiniline näidustus ja ma ei oleks tohtinud mingil juhul ise sünnitada — läbikukkuja, luuser, lihtsamat teed mineja, lati alt läbi jooksja olen ma ikkagi. Sellised laused visatakse lendu enne, kui ma üldse olen jõudnud suu lahti teha, et selgitada, miks need keisrilõiked vajalikud olid. Silt on juba küljes ja luuserema tiitel välja teenitud.
Mu mõlemad lapsed on sündimisest peale lutti imenud. Viga number 2, sest normaalne ja korralik ema kuulab oma laste soove, teab unepealt, miks nad nutavad ja ei topi neil suud lutiga kinni! Kuidas sulle endale meeldiks, kui niipea, kui sa püüad mingist oma hädast märku anda, topitakse sulle mingi kummijublakas suhu, ah? Kas oleks hea, ah? Äkki ikka ei läheks lihtsama vastupanu teed ja prooviks oma lastele hea ema olla ning nende vajadusi mõista, mitte neid lihtsalt vaigistada? Luuser mis luuser, mis siin ikka pikemalt rääkida.
Ja kõige hullem patt on see, et mu mõlemad lapsed on peaaegu sünnist saati pudelitoidul. Viga number 3. No sellest midagi hullemat annab muidugi välja mõelda. Isegi toita ei viitsi oma last korralikult? Miks üldse tegid nad siis, kui sa neile isegi normaalset sööki anda ei suuda? Imetamisnõustamisest oled midagi kuulnud või otsustasid kohe, et oma tisse rikkuma ei hakka? Aga tulevikus? Viskad friikad ja viinerid koos ketšupiga ette ja selleks, et nad vait jääks, annad paki kummikomme kätte? Sest kui sa sünnist saati lapsi õigesti ei toida, siis tulevikus pole ju mingit lootust neil normaalset ja tervislikku toitu sinu käest saada, laiskvorst?!
Need kõik on mulle öeldud laused erinevates beebigruppides, emade seltskondades ja pereliikmete poolt. Tore, kas pole? Loodetavasti sai neil nüüd kergem ja süda jäi rahule, et ühe laisa ja mõttetu ema paika panid. Tegelikult on õudne, kui kurjad ja õelad võivad emad olla teiste emade vastu, kusjuures põhjust ju reaalselt ei ole. Mis mõnu saadakse sellest, et minusugust mitte nii ideaalset ema sel moel maha tehakse ja häbistatakse? Ma sünnitasin oma lapsed, sest ma armastan neid pööraselt. Ma tahan neile ainult parimat, aga minu parim ei ole samasugune kui teie parim - mul ei ole rinnapiima ja seetõttu ei ole mul võimalik olla ei inimlutt ega toota kõhtu täitvat ja emotsionaalseid vajadusi rahuldavat rinnapiima. Ma rahuldan neid vajadusi teistmoodi, nii hästi kui oskan ja suudan. Kurb, vastik ja piinlik on kuulata, kuidas ideaalmaailma ideaalemmed ennast teiste peal niimoodi välja elavad. Mina tulen toime, aga kellegi teise õrna hinge võite sellise näägutamisega lihtsalt murda ning sünnitusjärgsele depressioonile uue hoo sisse lükata. Kas seda ikka on vaja?
