Seda kõike on meie laste jaoks lihtsalt liiga palju!

Kui mu isa väike oli, sai ta igaks talveks ühe kampsuni. Ainult ühe. Ta mäletab, kui hoolega ta pidi selle eest hoolt kandma ning kuidas vanaema parandas küünarnukkidesse tekkinud auke. Kui kampsun ära kadus, andis ta endast kõik, et see uuesti üles leida. Ta hoidis seda nagu kõige kallimat aaret.

Sellest kampsunist talle piisaski. Tal oli kõik, mida ta vajas, ja oluliset rohkem mitte. Ainus reegel oli, et õhtusöögiajaks peab kodus olema. Vanaemal polnud tavaliselt aimugi, kus ta lapsed on.

Nad ehitasid kindluseid, tegid vibusid ja nooli, lõid oma küünarnukke ära ja lõhkusid põlvi veriseks. Neil oli kogu aeg superlõbus, sest nad said keskenduda laps olemisele.

Nüüd on aeg edasi läinud ja oleme jõudnud aega, mil vanematel on justkui kohustus pakkuda oma lastele kõike liiga palju. Ja nii me teadmatult loome lastele keskkonda, kus vaimse tervise probleemid saavad õitsele puhkeda.

Kim John Payne kirjutab raamatus “Simplicity Parenting”, kuidas tavalised iseloomukiiksud võivad “liiga palju” saamise stressiga moodustada tõsiseltvõetava vaimse tervise probleemi. Süsteemsest lapsest saab obsessiivne, unistajast aga keskendumisraskustega laps.

Payne tegi uuringu, mille käigus ta lihtsustas nende laste elu, kellel oli tähelepanuhäired. Nelja kuuga ilmutas 68% tähelepanuhäirega lastest paranemismärke, nende akadeemiline ja kognitiivne võimekus tõusis 37% — sellist efekti ei olnud andnud isegi levinumad ravimid.

See teadmine on ühteaegu nii julgustav kui hirmutav. Meil kõigil on suur võimalus ja vastutus luua oma lastele selline keskkond, kus nad saaksid kasvada, areneda ja õppida ja teha seda kõike pareimal võimalikul moel.

Niisis — mida me praegu valesti teeme ja kuidas seda parandada saaks?

Seda kõike on meie laste jaoks lihtsalt liiga palju!

Oma karjääri algusaastatel tegi Payne vabatahtlikku tööd Jakartas, kus lastel oli traumajärgne stressihäire. Ta kirjeldas neid kui “ärevaid, närvilisi ja pidevalt valvel olevaid ning kõige uue suhtes väga ettevaatlikuid” lapsi.

Aastaid hiljem lõi mees erapraksise Inglismaal, kus ta märkas, et paljudel lastel esinesid samasugused sümptomid. Huvitav, miks lapsed, kes elasid täiesti turvalises maailmas, olid sama närvilised ja paanikas kui lapsed, kes elasid sõjakoldes?

Payne selgitab, et kuigi Inglismaa lapsed elasid füüsiliselt ju turvalises kohas, oli nende mõistus pidevalt kriisis. Nad pidid toime tulema oma vanemate hirmude, ambitsioonide, soovide ja ülikiire elurütmiga ning selle sees tuli neil kujundada endale sobivad rütmid, turvatsoon ja käitumismustrid. See aga käis lapsukestele üle jõu.

Vanemad ja ühiskond on teadlikud ja töötavad selle nimel, et lapsi füüsiliselt tervetena hoida — selleks on kirjutatud lugematu arv seadusi ja reglementeeritud kõik alates rattakiivri kasutamisest kuni mänguväljakukiikede kõrgusteni. Aga vaimse tervise probleemidega tegeldakse minimaalselt ja peamiselt alles siis, kui probleem on juba ilmnenud.

See ongi see koht, kus me tegelikult kõik puusse paneme. Paljud lapsed on massiivses infoväljas ja nad ei suuda sissetulevat infot vastu võtta või ratsionaliseerida. Nad kasvavad kiiresti suureks, sest me paneme nad täiskasvanu rollidesse ja muudkui aga suurendame nende ootusi. Nii nad püüavadki leida mingeid aspekte oma elus, mida nad tegelikult saavad kontrollida.

“Liiga palju” neli sammast

Vanematena tahame oma lastele muidugi ainult parimat. Me arvame, et kui natuke on hea, siis järelikult rohkem on ju veel parem?

Seetõttu tasssime neid jalkatrenni, võitluskunstitrenni, klaveritundi, balletitrenni, määrame sekundi täpsusega kindlaks mänguaja ja täidame iga nende vaba minuti raamatute, mänguasjade ja ekraanidega. Kas teadsid, et keskmisel heaoluühiskonna lapsel on 150 mänguasja ja ta saab aastas 70 veel juurdegi? Pole siis ime, et lastel jookseb juhe kokku.

Lihtsa lapsepõlve raamat julgustab vanemaid hoidma mänguasjakogust pidevalt minimaalsena, et laps saaks oma lemmikutega põhjalikult ja süvitsi mängida. “Liiga palju” neli sammast ongi

*liiga palju valikuid

*liiga palju asju

*liiga palju informatsiooni

*liiga palju kiirust.

Kui kõike on liiga palju, ei jää lastele aega rahulikult olemiseks, lõõgastumiseks, mängimiseks ja pingetest vabanemiseks. Liiga palju valikuid lõhub õnnetunde, igavusest hoidumine tapab loovuse ja õppimishuvi ning mis peamine: liiga tihe graafik röövib liiga palju aega.

Lapsepõlve kaitseks

Meie ühiskond vormib praegu lapsepõlve ümber ning esitab lastele uusi nõudmisi, millega lapsed paraku toime ei tule. Psühholoogid on selle kohta öelnud ka: sõda lapsepõlve vastu.

Arengupsühholoog David Elkindi sõnul on laste praegu nädalas 12 tundi vähem aega iseendale kui 20 aastat tagasi. Paljudes koolides ja lasteaedades on mänguaeg ja vahetunnid viidud minimaalseks, et lastel olek rohkem aega õppida. Kuid rangete reeglite järgi mängivatest lastest arenevad palju vähema loovusega täiskasvanud kui nendest, kes said ise vabalt toimetada. Asi pole mitte reeglites, vaid selles, et lastel lihtsalt ei ole reeglite järgimise kõrvalt lõõgastumiseks ja pingete maha laadimiseks võimalust. Isegi ainult kaks tundi vaba ja piiramatut tegevust nädalas tõstab loovuse taset märkimisväärselt.

Vanemad, võtke aeg maha!

Üks lihtsamaid asju, mida saame täiskasvanutena oma laste kaitsmiseks teha, on öelda ei. Ei, Sille ei tule laupäeval su sünnipäevapeole. Ei, Sofia ei jõua täna jalgpallitrenni. Nende tegevuste asemel istuvad Sille ja Sofia vaikselt kodus, kus neid ümbritseb rahu ja vaikus, kus nad võivad teha seda, mida ise tahavad ning nädalaga kogunenud pinged vaikselt ja omal moel välja lasta. Meie lapsevanematena teeme otsused ja aitame neil välja filtreerida ebavajalikud tegevused, et nende elu oleks lihtsam. Me ei räägi seitsmeaastasega kliima soojenemisest ega vaata temaga koos uudiseid looduskatastroofidest. Me viime üleliigsed mänguasjad lapse toast ära, et tal oleks õhku ja ruumi mängida. Me anname neile võimaluse olla laps — muretult, kiirustamata, stressivabalt. Sest täiskasvanud jõuavad nad eluaeg olla.

Lapsepõlv täidab meie elus väga tähtsat rolli ja see ei ole mingi etapp, mille peab lihtsalt “ära kannatama” või millest “läbi sõitma”. See on selleks, et kaitsta ja arendada noort hinge niimoodi, et sellest kasvaks terve ja õnnelik täiskasvanu. Kui me liiga palju sekkume, siis lapsed reageerivad vastavalt. Pakkudes neile rahu, tasakaalu ja harmooniat, anname oma lastele parima võimaliku kingi ja õnneliku tuleviku.

Allikas: Raised Good