Kumb on kuulsam, isa või tütar?

Marten Altrov (27) on kõrgelt hinnatud klarnetist, kuid tema tütar Nora (1 a 8 k) on isast vaat et tuntumgi veel, mängides filmis “Võta või jäta” lapspeategelast.

Oma sünd õnnestus Noral hästi ajastada. Marten jõudis viia Nora kunstnikust ema Krõõt Kukkuri (27) haiglasse ja käia enne tütre sündi veel Pärnus esinemas. “Tulin õhtul proovist koju. Tuled põlesid, hüüdsin tšau, aga vastust ei tulnud. Leidsin väga tõsise näoga Krõõda teisest toast – oli selge, et varsti midagi juhtub,” meenutab Marten. “Hommikul läksime haiglasse, kuid sealt saadeti meid tagasi.” Pärastlõunal seadsid Marten ja Krõõt sammud taas haiglasse, Krõõt jäi sinna ning murelik klarnetist sõitis Pärnusse, lootes, et jõuab tütre sünniks tagasi. Õhtust kontserti Pärnus polnud kuidagi võimalik ära jätta!

“Autojuhiluba mul pole, vend sõidutas mind Pärnusse,” jutustab Marten. “Õnneks esinesin kontserdi esimeses pooles ja pärast seda tulime kohe Tallinna tagasi. Isegi kui mul oleks juhiluba, oleksin tol hetkel eelistanud, et juhib keegi teine, närvid olid ikka väga pingul.” Vennad jõudsidki pealinna tagasi täpselt õigel ajal. Veidi pärast keskööd sündis Nora.

Marten tunnistab, et tütre sünd andis talle tugeva energialaengu. “Need olid vist kõige võimsamad tunded üldse, mida olen kogenud, keeruline sõnadessegi panna!” Oma värskeid isateadmisi tuli tal peagi jagada ka filmis “Võta või jäta” mänginud näitleja Reimo Sagoriga, kes linateoses kasvatab üksi beebit, keda kehastab just Nora. Martenit paneb see õlgu väristama – kasvatada üksi tillukest last.

Beebist sai näitleja

Nora oli vaid kümnepäevane, kui Tiina Savi, kes otsis filmi osatäitjaid, helistas Krõõdale ja küsis, kas nad oleksid nõus osalema beebiga filmivõtetel. Noor pere jäi julgelt nõusse, ehkki polnud stsenaariumitki lugenud. Võtte­päevi oli üle kahekümne ning pikemad neist kuni 12tunnised, kuid sel ajal kolmenädalane Nora osutus väga tubliks. Tal tuli õigel ajal nutta, magada ja rõõmus olla – ent beebi teeb seda kõike nagunii. “Tollal Noral päris kindlat päevakava polnud. Laias laastus iga kolme-­nelja tunni tagant ta ärkas, sõi, siis vahetasime mähkme. Polnud väga raske mõjutada natuke ta magamis- ja söömisaegu, et ta õigel ajal õiges meeleolus oleks,” sõnab Marten. “Kuna Nora on meie esimene laps, läksime vooluga kaasa, elasime selles rütmis, nagu tema soovis.”

Mees kiidab, et Nora võttis oma filmiisa väga hästi omaks ja võõraste suhtes polnud tal võtetel mingit blokki. “Noraga tegelesid nii Reimo kui ka teised filmitegijad. Pidevalt askeldas tema ümber 15–20 inimest, kuid see ei valmistanud talle meelehärmi. Ei olnud märkigi, et filmimine oleks teda kurnanud – ta sai alati puhata, kui oli uneaeg, võtteid tehtigi tema rütmis.” Ei tea, kas varase näitlemis­kogemuse või muu pärast, aga praegugi on Nora rahulik ja väga kiiresti kohanev laps.

Tõsi, kokkumonteeritud film oli hoopis teistsugune, kui noored vanemad võtteplatsil aimu said. Krõõdal voolasid pisarad terve esilinastuse aja – on ju väga emotsionaalne näha oma beebit dramaatilise filmi rollis. “Peaks millalgi filmi üle vaatama!” arvab naine, kel jäigi tervikpilt haaramata. “Kindlasti on film aga Norale tore mälestus,” leiavad Krõõt ja Marten üksmeelselt.

Peakangelane ise pole ennast ekraanilt veel näinud – mõne aasta pärast ehk. Telekat Marteni, Krõõda ja Nora kodus pole. “See võtaks aja ära,” nendib Marten kindlalt. “Küll oleme mõelnud, et võiksime soetada projektori ja vaadata filme.”