Mu vanemad ei toetanud ega kaitsnud mind
Nii alustab oma lugu Airika, kes võib enda elu põhjal öelda, et lapsepõlv mängib selles, missugune partner ja lapsevanem temast endast saab, tõepoolest väga suurt rolli.
Vanemate tähelepanu meile väga ei jagunud või kui jagus, siis oli see pigem ranges ja kurjas toonis, et „tehke seda ja tehke teist", „kord peab majas olema ja töö tehtud, siis võib mängida!"
Mu isa on terve elu olnud alkohoolik. Ühtpidi ta küll pidas mind oma lemmiklapseks, kuid mingit hoolt, armastust või tuge ma temalt ei saanud. Oma vanemate suurimaks veaks pean seda, et nad tegelikult ei kasvatanud meid - me kasvasime suuresti ise. Teine suur viga oli füüsiline karistamine ja nahutamine. Ma ei saanud iial hädas oma vanemate poole pöörduda, sest keegi ei uskunud mind ja lõpuks pidin ikka ise hakkama saama.