Kurnatud pereema jõulusoov: kas keegi, palun, võiks märgata, kui palju ma tegelikult iga päev oma pere heaks teen?
Ma olen väsinud olemast meie pere süda, hing, aju, kokk, kondiiter, koristaja, õpetaja, psühholoog ja taksojuht. Ema jõuab, sest ema peab jõudma - teist valikut ei ole. Aga mis hinnaga?
Lastega tegelen mina. Tegelen, st toidan, kasin, õpetan, viin-toon, lohutan, kallistan, mängin, panen magama, loen unejuttu ja teen kalli-musi.
Koduga tegelen mina. Koristan, pesen, sisustan, vajadusel remondin või leian remontija.
Toidu teen mina — ostan, valmistan, katan laua, koristan laua.
Kassi ja koera eest hoolitsen mina.
Oma ema eest hoolitsen mina.
Mehe ema eest hoolitsen mina.
Jõulude ettevalmistustega tegelen mina — kingitused, ajaplaneerimine, kes, millal, kuhu, mida süüa, mida kaasa võtta, kes hoiab kassi ja koera…
Oma palgatööd teen ka mina.
Mida teeb isa? Isa teeb tööd. Hommikul kuuest õhtul kaheteistkümneni. Mille nimel? Täpselt ei tea. Kas ta üldse teeb tööd? Sedagi täpselt ei tea… kodus teda igatahes ei ole ja segada teda igatahes ei tohi. Mõnikord käib kodus magamas, mõnikord ei käi, sest “tööl oli palju teha.” Ma armastan teda ja tahan olla talle hea ja tubli naine, nii et siiamaani olen ära kannatanud.
Ilmselt olen samasugune nagu kõik need, kelle suurimaks vaenlaseks on nemad ise — tahtes olla hästi tubli ja kõigile meeldida, hävitavad nii paljud Eesti naised iseennast, kuni lõpuks kurnatusest kokku vajuvad. Aga kuidas siis teisiti, kui tubli olemist iga hinnaga on meile juba väga väikesest peale pealuu sisse taotud? Öeldakse ju justkui möödaminnes jutu lõpetuseks: “No ole siis tubli!”
Aga mis hinnaga tuleb see tubli? Olengi tubli ju, juba lugesin kõik ette, mida ma iga päev vahet pidamata teen. Kui võtan aja maha, on häda käes — miski jääb kuskilt tegemata, keegi jääb tähelepanuta või nälga. Keegi ei küsi, kuidas minul läheb, kas ma olen väsinud, mida mina tahaks ja kas ma üldse soovin tegeleda selle kõigega, mille kallal ma praegu rapsin, sest kuidagi on “tubli olemise” rütmis see kõik niimoodi kujunenud. Ma olen täiesti kurnatud, omadega läbi ja kustumise äärel ning kardan, et kaua ma niimoodi enam ei suuda.
Aitaks seegi, kui keegi kasvõi korrakski märkaks, et ma olengi tubli, päriselt ka. Et keegi ütleks: “Sa oled tubli!” Et keegi tunneks huvi, kas ja kuidas ma kõike jõuan ja paneks tähele, kui palju ma oma pere heaks teen. See ongi minu jõulusoov. Et kõikide tublide naiste lapsed, mehed, emad ja teised pereliikmed märkaksid, paneks tähele, tunnustaks ja EI VÕTAKS ISEENESESTMÕISTETAVALT, et soe söök on laual, tuba korras, riided pestud ja puhtad ja kodus hea olla. Kui väsinud emale korrakski tunnustust avaldada, on enam kui kindel, et ta jaksab jälle. Kõik emad tahavad oma mehele ja lastele parimat ja rabavad selle nimel roppu moodi. On tublid.
