Lasteaiaõpetaja palub: ema, pane telefon kotti ja vaata oma lapsele silma, kui ta jõulupeol esineb!
Olgem ausad — ema on niikuinii suurema osa ajast telefoni taga peidus, sest üks meil on vaja vastata, keegi helistab, ainult üks “like” on veel Facebookis panna vaja, sõbranna kirjutas midagi… telefon kogu aeg piiksub ja nõuab tähelepanu, mis muidu kuuluks lapsele. Lastele see ei meeldi, aga nad on sellega leppinud, sest kui nad ema ja telefoni suhte vahele segavad, saavad nad kõvasti pahandada. Ema ei tohi segada. Emale peab hoopis naeratama, kui ema tahab läbi selle mobla oma lapsest pilti teha!. Isegi siis peab naeratama ja ilusti istuma, kui selleks üldse tuju ei ole. Muidu emme jälle pahandab…
Ja nüüd tulevad jõulupeod. Arusaadav, et vanemad tahavad jäädvustada oma lapse esimest, kolmandat või viimast jõulupidu lasteaias. Mõistan ka seda, et lapsed tahavad pärast oma esinemist ise vaadata ja vanaemale näidata. Aga palun mõistke ka seda, et lapse jaoks on kõige olulisem see, et ema OLEKS KOHAL ja vaataks seda esinemist ise, läbi oma silmade, mitte läbi telefoniekraani. Väike mudilane tahab ema vahetut tagasisidet, ta soovib näha tema reaktsiooni ja silmade sära, näoilmet ja heldimuspisaraid, ja ootab, et ema talle lehvitaks ja õhumusi saadaks, kui laul või tants saaks läbi. Kui laps ei suuda oma ema või isa mobiiliekraanide vahelt üleski leida ega saavuta temaga silmsidet, jääb suure õhinaga oodatud peost talle hoopis kurb mälestus: kus minu emme oli? Miks minu emme ei vaadanud? Mis siis, et pärast emme näitab talle telefonist seda videot! See pole see, kui ema tol hetkel, kui lapsel teda vaja oli, ei olnud kogu hingega kohal ja asjas sees.
Lapsevanemad, leppige palun omavahel kokku, et üks vanem või kellegi suurem õde või vend filmib ja pildistab, saadab pärast fotod kogu rühmale laiali ja jagab videoklippi.