Üllatav arenguteooria | Mis on ühist kirjutamisraskustel ja roomamisel?
Küllap on igaüks kohanud mõnd last, kellel oleks nagu sipelgad püksis: ta aina niheleb, ei suuda hetkegi paigal püsida ning toob koolist muudkui märkusi. Põhjus ei pruugi üldse olla kasvatamatuses, vaid kaasasündinud Galanti refleksis, mis pole oma aktiivsust kaotanud ja mistõttu laps liigutab end kohe, kui miski vastu ta selga puutub. See refleks areneb välja looteeas ja aitab tital ohutult läbida sünnikanalid. Üheksandaks elukuuks peaks refleks olema kadunud. Kui nii ei lähe, ei suuda laps rahulikult paigal püsida ja isegi püksivärvli surve seljal või toolileeni puudutus tekitab automaatselt nihelemise.
Ka õpiraskuste algpõhjused võivad peituda beebieas. Näiteks kui sellest ajast on säilinud asümmeetriline tooniline kaelarefleks, võib see segada õppimist. Halb käekiri ei pruugi tuleneda lohakusest, vaid sellest, et iga kord, kui laps pead pöörab, sirutub refleksi survel tal käsi välja ja sõrmed tahavad avaneda. Proovi siis niiviisi kirjatehnikat viiele sooritada! Lisaks kulub lapsel kirjutamisele nii palju energiat, et tähelepanu kipub sisult hajuma. Sellistel lastel võib olla keeruline lugeda: nad ei suuda silmi suunata sujuvalt lehe ühelt poolelt teisele, kipuvad kergesti järge kaotama ja loetut halvemini mõistma.