Pajuvärava Heidi viis õppetundi aastast 2018

Täna on suurepärane aeg lõppenud aasta tegemiste üle järelemõtlemiseks ja loodan, et saan oma mõtetega ka teid innustada tagasi vaatama, meenutama ja rõõmustama kõige hea üle, mis aasta tõi.

Ma saan rõõmuga öelda, et nii vinget, aga ka õpetlikku aastat mul polegi olnud. Lubasin endale mullu, et keskendun asjadele, mis mind õnnelikuks teevad, arendavad, sisse toovad (sest eelmise aasta rahatus tahtis seest tõesti ära tappa) ja särada lasevad. Sest elu on näidanud, et kui oled positiivne, on seda ka teised sinu ümber ja tegemisi saadab suurem edu.

Nii naljakas, kui see ka pole, siis kõige parem on mul oma tegemisi meenutada, kui lappan läbi Instagrami, mis mul peaaegu et blogi eest on. Nii palju toredaid hetki, mis õpetasid, arendasid ja tegid minust loodetavasti jällegi natuke targema inimese.

Niisiis.

1. Õpi laskma lahti.

See on kõige suurem õppetund, mis mul lõppenud aastal oli ja mida ma ka varasemalt olen pidanud kogema. Seekord kohe eriti tugevasti ja see on mind vast kõige rohkem muutnud ja tegelikult palju õnnelikumaks teinud.

Mul tuli lahti lasta väga kallist inimesest, kes soovis minna oma rada ja tõesti, kulunud väljend „kui armastad, lase minna" peab paika. Siis tuleb kergus ja rahu. Aga lahti tuli mul lasta ka neljast hobusest, keda vaat et sama kalliks pean kui mõnda inimest. Hobused on mu hingeloomad, teekaaslased ja asendamatud sõbrad. Aga nad on ka kulukad ja vajavad minu loomakollektsioonist kõige rohkem hoolt. Ma ei suuda kokku lugeda neid pisaraid, mis ma nutsin, kui kevade-suve jooksul oma seitsmest hobusest neli ära müüsin. Aga need kolm, kes alles, on just õige arv.

Kui armastad, lase minna kehtib ka siin. Kõik loomad said suurepärased kodud ja mul on nende üle südamest hea meel. Ja enda pärast ka, sest hobustemüük tõi võimaluse vahetada Pajuvärava talu aknad ning teha mõndagi muud toimetust, mis enne raha taha jäi.

2. Tee kõike, mida ette võtad, hingega!

Minu suve tõsine tipphetk oli Maaelu ministeeriumi korraldatud Avatud talude päev, mille raames ühe päeva jooksul külastas Pajuvärava talu, mind ja loomi rohkem kui 1100 inimest. See sündmus paneb igal aastal proovile kogu mu organiseerimisoskuse ja kõik taandub tiimile. Ma olen südamest tänulik oma armsale perele ja sõpradele, kes mulle tol pöörasel päeval ja nädalakesegi enne abiks olid. Sama oluline on aga üldse see, et Pajuvärava talu on käima läinud: looma- ja maaelu huvilisi inimesi tõi see suvi Pajuväravale rohkem kui kunagi varem ja see tegi südame soojaks. Järelikult ajan siin õiget asja ja kindlasti teen järgmisel suvel veelgi paremini. Nii tegelikult vist kõigis tegemistes: kui asi paneb silmad särama, siis see tulebki ju hästi välja!

3. Veeda aega oma perega!

Suvel käisin Uma-Rajuga Lõuna-Eestis ringi tuuritamas. Ahhaa teaduskeskus, Tagurpidi maja, Marjasoo mustikatalu, Võrtsjärve kallas, Munamägi jne jne jne. Need kolm päeva kolmekesi tõid nii palju rõõmu ja seiklusi, et ikka tuleb rõõmupisar silma kui tagasi mõtlen. No nii pööraselt vahva oli. Loomulikult tegime palju muudki koos ja veetsime aega ka minu pere seltsis suuremalt. Ma arvan, et see, et Uma-Raju nii hästi läbi saavad ja üksteist hoiavad, on üks kõige paremaid asju minu elus.

4. Veeda aega iseeendaga!

Jah. Lastega on tore. Kodus on tore, aga kui iseennast ära unustad, läheb lappama. Nii ma võtsin täiesti teadlikult vastu otsuse teha asju, mis mind rõõmsaks teevad. Number üks isikliku rõõmufaktor on minu jaoks reisimine ja seda sain ma lõppenud aastal palju teha. Mul õnnestus avastada Rumeeniat, minna üle 9 aasta tagasi Küprosele, kus lausa kaks aastat elasin; hulkuda mööda Kiievi tänavaid, kolada Lätis ja tunda elust rõõmu pöörases Pariisis ja Marseielle's, Prantsusmaal. Sama vahva oli nädalalõpp sõbrannaga Narvas ja eelnimetatud Eestimaa avastamine lastega.

Luban pühalikult, et kavatsen ka alanud aastal endale mõned reisid organiseerida, sest mitte miski ei aita paremini oma elu ja ennastki kõrvalt näha kui reisimine. Mis inimesed, kombed, kohad teele satuvad, see on lihtsalt fantastiline.

5. Ütle JAH jaburatele asjadele!

Ma olen hakanud ütlema „jah" kõikvõimalikele põnevatele ettepanekutele ja uskuge, need teevad lahti uksi, mille olemasolust enne teadlikki polnud. Näiteks helistas mulle septembris üks tuttav telekolleeg ja rääkis, et omakorda tema tuttav telekolleeg Soomest kohtus kuskil Lapimaal ühe prantslasega, kes seal ringi seikleb ja jala tagasi koju plaanib minna. Aga enne veel tahaks ta paar nädalat kuskil Eestimaa talus töötada ja jalga puhata. Et kas ma tahaksin selle võhivõõra noormehe ehk enda juurde maaelu õppima võtta. Muidugi ütlesin jah, sest olin just enne suutnud oma selja seenekorjel ja maatöid tehes ära tõsta ja tasuta tööjõud oli just see, mida mul vaja oli. Ma olen nii lõpmata tänulik sellele kõnele, sest ma sain tõesti hulga tööd tehtud, aga mis oluliselt tähtsam, ma sain suurepärase sõbra ja kalli inimese loodetavasti terveks eluks. Nii harukordselt tore ja vajalik kohtumine, mille üle ma kohe südamest õnnelik olen.

Lisaks tegi mind rõõmsaks see, et mulle tuli ootamatult vahvaid teletöid, mis lasevad talve üle elada ja end karjääri mõttes nii arendada kui realiseerida, et suvel jälle uue energiaga Pajuvärava karvastele-sulelistele elanikele ja neid külastavatele turistidele keskenduda. Ma tundsin suurt rõõmu söögitegemisest, sõpradest, imelistest ilmadest, ilusatest hetkedest, heast muusikast ja kõigist neist pisikestest imedest, mis minu ümber iga päev aset leiavad.

Ainult märka ja tunne rõõmu ja siis ongi maailm ilusam koht. Alanud aastal kavatsen jätkata samal lainel ja soovin, et teiegi oma elust ja tegemistest siirast rõõmu tunneksite!