RAILI BLOGI | Ma olen nii halb ema...

Mina näiteks tunnistan, et ma karjun vahel oma laste peale. Miks, sest et nad on nii kohutavalt kehva kuulmisega? Ei. Karjun, sest see on muster minu enda lapsepõlvest (mis ei töötanud ka siis, muide), ma ei oska oma emotsioone kontrollida ja ma ei tule nende ohjeldamisega mõnes olukorras toime.

Ma ei ole selle üle uhke, et ma karjun, aga ma olen uhke, et ma vähealt tean, et see on vale. Paljud õigustavad end: “aga ise ta on nii sõnakuulmatu! Võimatu on temaga normaalselt rääkida!”, aga karjumine ei ole lahendus, mitte kunagi. Sest kui sa ühel päeval oled olukorras, kus sul on vaja karjuda, et “Auto tuleb! Tule eest!”, sest see ongi reaalne hädaolukord — siis usun, et sa ei taha, et ta sind tõsiselt ei võta, sest sa nagunii röögid koguaeg.

Ma olen nii halb ema… ja ma olen nii HEA, et ma seda tunnistan

Päriselt. Kõige lollim asi üldse on silmad kõvasti kinni pigistada ja öelda, et ma juba tean ja oskan kõike ja kui ülejäänud maailm minuga koostööd ei tee, siis on nemad lollid. Ei ole, kunagi ei ole.

Eriti lapsed. Mul on nii kurb kõikide nende laste pärast, kelle emad ja isad ühel hetkel lihtsalt käega löövad, oma lapsi saatana sigitisteks peavad ja lasevad neil lihtsalt hukka minna öeldes, et “ah ta ju koguaeg selline sõnakuulmatu ja natuke mässumeelne olnud. Paha laps!”, taipamata, et see kõik on tegelikult nende enda tegemata töö.

Hästi palju räägitakse tänapäeval vabakasvatusest, aga loodan, et kõik saavad aru, et see pole see, mida ma sihin. Kindlasti mitte kasvatamatust, aga austust ja koostööd. Ma ei ole veel seal, aga ma olen teel ja see tunne on hea. Tagantjärgi näen ära kõik oma 5 aasta head ja vead ja õnneks näen ma ka seda, kuidas vigade parandust rakendada. Ma räägin koguaeg “mina”, sest ma mõtlengi selle all ainult mind. Loomulikult ei kasvata ma üksi lapsi ja suures plaanis on vaja peresisest koostööd, aga ma ei saa rääkida ühegi teise täiskasvanu eest, ainult oma sõnade eest saan vastutada.

Hommikuti ja õhtuti lasteaed-töö marsruuti sõites panen viimasel ajal autosse Tanel Jäppineni Lapsevanem 2.0 programmi ja kuulan, kuidas sellel mehel kuldmune suust kukub. Ta on hea, ta on tõesti hea. Võib-olla kõik laused eraldivõetuna ei ole midagi uudset, aga kogu see suhtumine, positiivne ja rahumeelne lapsevanemlus ning ajukeskne lähenemine on täiega minu teema. See on tegelikult väga lihtne ja minu unistus on, et sellised lapsevanemate koolitused jõuaksid massidesse ja selline programm on kohustuslik läbida ENNE, kui sa lapse sünnitusmajast koju tood. Koos arvelevõtmisega naistearsti juures saad kaasa ka kohustusliku juhendi, mida selle väntsuga pihta hakata ja kuidas temast inimene kasvatada. See tundub nii lihtne — söök laual ja tagumik kaetud, aga tegelikult on vaja nii palju enamat. Ja kuidas seda kõike saavutada teineteist austavalt ja nii, et keegi kahjustatud ei saa, inimesed ei tea.

Paljud arvavad, et see kõhutunne ja nõuka-aja teadmised on see, millega saab lapsed üles kasvatatud küll ja käib kah. Tead, ei ole nii. Kui palju sa tead mehi, kes arvavad, et laste kasvatamine on eitede töö ja mehe töö on “garaažis õlut juua”? Või neid inimesi, kes peidavad oma emotsioonid nii sügavale sisse ära, et isegi kõige lähedasemad on šokis, kui nende alatinaeratava fassaadi alt koorub välja sügav ja mitmekihiline depressioon? Kas oled kuulnud nendest meestest, kes ei nuta, aga löövad? Kas sa tead täiskasvanud inimesi, kes ei suuda ise vastu võtta ühtegi otsust? Kas sa tead neid, kes suhetes lämmatavad teisi, sest kardavad paaniliselt hülgamist? Kas sa ise vahel häbened oma tundeid ja tunned, et need on justkui valed tunded?

Vahepalana. Eriti kurb kogu pildi juures on see, et ikka veel arvame me, et katkised ja hullud inimesed on need, kes kasutavad terapeutide ja psühholoogide abi. Miks, oh miks ei ole oma vaimse tervisega tegelemine au sees? Miks ei mõisteta, et need inimesed, kes on oma tunnetest teadlikud, kes tegelevad oma hirmude ja käitumismustritega on kordades ja kordades paremini toimetulevad, kui need, kes kõike vaka all hoiavad ja soodsatel asjaoludel plahvatavad. Tundeid tunda on normaalne, nendest rääkida on normaalne. Endale kinnitada, et sa ei tunne, ei ole normaalne. Depressioon, enesetapud, düsfunktsionaalsus peresuhetes. Ära arva, et sa oled “normaalne” puhtalt selle pärast, et sa psühholoogi juures ei käi.

Olen palju kuulnud seda, et laste ees nutta ei tohiks. Mulle meeldis väga üks Hedvig Hansoni antud intervjuu, kus ta rääkis otse vastupidist. Justkui et peab. Lapsed peavad nägema seda, et sul on tunded. Et naistel on teisiti, naised on emotsionaalsed ja mõtlevad teisiti. Et mõned asjad teevad kurvaks, mõned asjad kurjaks ja mõned panevad pettuma. See kõik on normaalne, osa elust ja osa inimeseks olemisest. Nii ei kasvata sa mehi, kes uksest välja jooksevad, kui naine oma tunnetest rääkima hakkab. Kõik saavad olla terved, terves suhtes ja kasvatada omakorda terveid lapsi.

Väikese lapse hinge murda on lihtne, tagasi kokku liimida väga keeruline

Mitte laps ei ole kasvatamatu, sõnakuulmatu ja jonnakas vaid su enda oskused on puudulikud. Ma õpin iga päevaga üha enam, kuidas ennast kehtestada nii, et ma ei murra tema vaimu ja mõtlemisvõimet, aga ta ikkagi saab aru, et ma mõtlen seda tõsiselt. Ma ei taha olla diktaator, imperaator, autokraat, tahan olla autoriteet. Ma ei taha vabakasvatust, aga tahan, et lapsed tunneksid end vabalt. Ei taha, et ta oleks käsutäitja vaid mõtlev inimene. Ja selle all ma ei mõtle vaidlemisoskust vaid väljendusoskust. Kui ta ei taha teha, siis ta ütleb mulle, miks ja me saame koos lahendust otsida.

Reeglid peavad olema ja mingeid asju tuleb nõuda. Ilma selleta võtad sa lapselt ära midagi väga olulist — oskuse tulevikus iseseisvalt toime tulla. Aga ta peab aru saama, miks see reegel on, miks nii käitutakse. Tuim nõudmine ajab teda lihtsalt segadusse ja tekitab protesti. Piiride seadmise õnnestumisel on üks ülioluline faktor — sinu suhe lapsega ja tema soov koostööd teha. Kui sa juba maast-madalast oled talle end tutvustanud despootliku fuuriana, kelle ülesanne on keelude ja käskudega lapse elu põrguks teha, siis ei ole sealt head nahka loota. Üldiselt on laste suurim südamesoov oma vanematele meeldida, aga selleks peaksid sina ise ka meeldiv inimene olema.

Lapsevanemad teevad teadmatusest jubedaid asju

Alandavad oma last, mõnitavad, tekitavad tulevikuks komplekse. Isa, kes oma eelkooliealist tütart naeruvääristab ja titeks kutsub kui too hommikul oma maha jäänud kaisuka pärast nutab, peaks võtma hetke ja püüdma mõista, et lapsele on tema kaisukas sama oluline, kui talle näiteks tema nutitelefon ja on täiesti okei tunda selle üle pettumust. Teeb meid inimesteks. Ema, kes oma lapsele lubab kommi osta iga jumala kord, kui vaja last selga panema saada ja ometi seda ei tee, õpetab lapsele kaht asja — et täiesti tavapäraseid, igapäevaseid asju tehes peab saama preemiat ja teiseks, et ema ei tasu usaldada. Nagunii valetab. Inimesed, kes ähvardavad, panevad nurka, tutistavad oma lapsi, saavutavad heal juhul selle, et laps kardab neid. Kuuletub, sest ta tunneb hirmu selle ees, mis saab, kui ta seda ei tee. Ja tulevikus võid kindel olla, et selline inimene on eriti aldis igasugu gängiteemadele nagu alkohol ja varastamine — ta ei julge eristuda, ei julge arvata ja ei julge mitte kaasa minna. Aga me ei taha käsutäitjasõdureid, me tahame lastele õpetada väärtuseid ja hoiakuid, mis aitavad neil tulevikus õigeid otsuseid teha, kui meid ei ole kõrval.

Üks mõttetera, mis mulle Positiivse lapsevanema loengust veel hinge helisema jäi, on see: lapsed õpivad ikkagi kõige rohkem meie eeskujust. Kui sa ise igas vähegi stressirohkes olukorras plahvatad, siis kuidas sa eeldad oma lapselt, et ta oma emotsioone kontrollida oskaks? Kui sa ise oma kaaslasega kõiges vaidled, siis miks sa eeldad lapselt, et too sulle vastu ei vaidleks? Kui sa oled kinnine inimene, kes oma tundeid lapse eest varjab, siis kuidas sa saad oodata, et ta teismelisena sinule oma muresid kurtma tuleb, kui tema seltskonnas näiteks narkootikume pruugitakse?

Nad teevad su tegude järgi tuhat korda enam, kui su sõnade järgi. Kõik algab aga taaskord lapse ja lapsevanema vahelisest sidemest. Ja selleks, et kohe algusest peale õigesti teha, peaksid sa algusest peale kõike teadma. Aga sa ei tea. Sul on vaid su kogemused, teiste kogemused ja ümbruskondsete nõuanded. Aga sul ei ole väga varrukast võtta tänapäevaseid inimesekeskseid teooriaid, mis aitvad sul sinu rollist lapsevanemana üldse õigesti aru saada. See on nii kurb, et lapsevanemaks peab ise õppima ja katsejäneseks on sul oma laps. Ma tahaksin, et see oleks teisiti.

Kokkuvõttes on mul ikkagi hea meel, et üha enam inimesi minu ümber mõistab seda, et laps on ka inimene. Ja mul on nii hea meel, et mina olen üha teadlikum. Ma tõesti õpin ja püüan paremini ja näen, kuidas see iga päevaga nii mulle kui lastele suuremat mõju avaldab. Pikk tee on veel minna, aga vähemalt ma saan aru, et on vaja kuskile minna.

Kõige lollim asi on arvata, et sa oled juba piisavalt tark.

Allikas: Raili blogi