Sõprusetaime kastmine
Kas sina tead, mis tunne on, kui sul on sõber? Selline väga, väga hea sõber, kellele saad mõelda, kui õhtul magama lähed. Et mida te kõike saate teha homme ja ülehomme ja siis, kui suvi tuleb.
Kui hommikul üles ärkad, saad ka kohe tema peale mõelda. Ja siis taipad, et kui hommikusöögi ära sööd, saategi kokku!
Jesse sõber on Antsukas. Tema parim sõber.
“Ära ütle nii, et parim sõber,” arvab emme. “Siis teised sinu sõbrad solvuvad. Hakkavad mõtlema, miks nemad pole parimad.”
Aga Jesse ütleb ikka. Vaikselt, nii et teised ei kuule. “Minu parim sõber,” sosistab ta. Ainult Antsukas võib seda kuulda. Ja tema sosistab vastu: “Minu parim sõber.” Neil on isegi oma parima sõbra märk. Salamärk.
Aga päris alguses Jesse häbenes Antsukat. Ja Antsukas isegi ei märganud Jesset. Sest algul nad ju ei olnud veel sõbrad.
See lugu juhtus nii. Jesse kõndis õues ühe suure maja ees, ja siis... kukkus ta maha, otse pepu peale. Sest libe oli! Antsukas märkas, vaatas Jesse poole ja Jesse hakkas end püsti ajama, aga kukkus uuesti! Täitsa valus oli nii otse pepukondi peale kukkuda. Ja Antsukas naeris, ja Jesse solvus. Istus keset libedat ja põrnitses. Aga siis astus Antsukas sammukese Jesse poole, võib-olla tahtis appi tulla, ja kukkus ka! Vaat nii imelik libedus oli selle suure maja ees sel päeval. Nagu salamärk, sõpruse salamärk.
Pärast tahtis Antsukas Jessele külla tulla.
“Emme, kas minu uus sõber võib külla tulla?”
“Sinu uus sõber? Mis ta nimi on?” päris emme.
