Minu oma! Anna siia!

“Tulge meile Rupertiga külla! Joome teed, las poisid mängivad,” meenutab Diana Luik (41) kutset sõbrannalt. “Võtsin selle vastu puigeldes ja paraja ärevusega. Midagi head siit ei tule, tundsin juba ette. Ees ootab Mahtra lahing!”

Pildike sellest, mis tol päeval juhtus.

Vaevalt oli mu kahene poeg Rupert üle sõbra ukseläve astunud ja maast rongi võtnud, kui rünnak algas. James, see teine kaheaastane, kiirustas üle toa ja krabas asja niuhti! Ruperti käest ära. Rupert urises pahaselt ja võttis maast uue lelu. “Minu oma,” hädaldas James ja viuhti! oli teinegi mängu­asi kadunud.

Rupertit hakkas see näppamine tüütama ja nutuvõru tekkis ümber suu. James aga ei jätnud: mille iganes Rupert enda kätte sai, kiskus James selle külalise sõrmede vahelt ära. Sinna juurde käis kisa: “Minu oma! Ei võta!”

Sõbranna püüdis oma poega veenda, keelitada ja rahustada, kuid midagi ei aidanud. James nuuksus häälekalt, keha kaitsvalt mänguasjahunniku otsas. Lõpuks sai mu sõbrannal poja käitumisest villand ja ta asus lelusid poisi alt välja tirima. Laps karjus kui rattal. “James, sul on nii palju asju, las Rupert mängib ka,” keelitas sõbranna, piinlikkus näkku kirjutatud. “Palun jaga!” Rupert samal ajal huilgas keset tuba: “Ei taha siin olla! Lähme äraaaaaaa! Ära tahaaaaan!!!” Olime selleks ajaks külas olnud täpselt kümme minutit.

Kogu järgnev tund nägi välja nagu poksiring, kus kaks vastast eri nurkadesse taandusid ja haavu lakkusid, kuni nad jälle kokku said. Ainult selleks, et lelusid teineteiselt ära tirides ja pisaraisse uppudes taas meie juurde joosta. Sõbranna püüdis endiselt keelitada Jamesi oma asju jagama, kuid poisil polnud kavatsustki seda teha. Ta tahtis mängida k õ i g i oma leludega. Tundsin, et on aeg lahkuda. Toppisin Rupertile saapad jalga ning, tuues vabanduseks hilise kellaaja, kiirustasin uksest välja. Kummelitee jäigi joomata.

Jah, kes meist poleks olnud sellises olukorras! Piinlik, väsitav ja kurnav. Kuid mida teha? Kuidas saada laps jagama? Kas üldse peab jagama? Asusin asja uurima ja mulle on edaspidi abiks olnud järgmised mõtted, mis tuginevad Heather Shumakeri kasvatusraamatule “It’s OK Not to Share” (“Sa ei pea jagama”).

See peab olema vabatahtlik

Väikelapse tahtmatus oma asju teisele mängida anda on loomulik, sest ta pole arengu poolest veel küps omakasupüüdmatult jagama. Seda suudab ta alles siis, kui on kooliikka jõudnud. Vanematena siiski ootame ja vahel lausa sunnime last mänguasju teistele andma palju varem. Selle taga on soov näidata järeltulija häid kombeid ja isetust. Tunneme uhkust, kui laps ulatab meie taganttorkimisel lelu teisele, isegi kui tal on mäng pooleli. Ja piinlikkust, kui ta mänguasja külge klammerdub ja keeldub seda ootajale andmast.

Tõeline jagamine on aga vabatahtlik ja toetub usaldusele. Meie, täiskasvanud, ju ei jaga oma asju inimestega, keda ei usalda. Me ei jaga asju, mis on väga isiklikud, hinnalised või mida parasjagu kasutame. Kui keegi meid sunniks, oleks see pehmelt öeldes ärritav. Sund jagada teebki rohkem halba kui head, õpetades võltsi heldust ja suuremeelsust.