Elis Aunaste | Reede õhtu ilma lasteta

Pärast kaht tundi autoroolis keeran sisse taluhoovi. Tunnen, et olen piisavalt kaugele sõitnud, nii et juhe enam edasi ei ulatu ja stepsel tuleb klõpsti voolu alt välja.

Pere ja Kodu jaanuarinumbris on teisigi teemasid, mis kindlasti kõnetavad, vaata lähemalt SIIT!

Uhh! Võtan riide­pambu, toidukoti ja astun ilmatu tähistaeva alt majja. Suigun mõnusas soojas voodis, sest kiiret pole enam kuhugi. Olen sulgenud silmad, õnnis olek näkku kirjutatud, kui ühtäkki sähvivad mu sisemise pilgu eest läbi kümned lapsenäod. Nägu näo järel ilmuvad kümned lapsed ja vaatavad mulle otse silma.

Vaid nädal varem poleks ma seda tunnet kirjeldada osanud ja oleksin pidanud sellist pilti vaimusilmas kahtlase sonimise märgiks, aga nüüd ma siis tean.