Auto katusel laiutas keskmine lumehunnik, aga arvasin, et see tasapisi ise maha pudeneb. Et vahepeal oli mitu korda sulanud ja külmetanud, ja lumi raske, sellele ma ei mõelnud. Sõitsime linnas 50 alas umbes samal kiirusel, kui pidin korra järsemalt pidurdama, sest seda tegi ka ees sõitev auto. Tohutu sahmakas lund kukkus suure mürinaga mu auto esiklaasile ja autos oli pimedus, rääkimata sellest, et midagigi välja näeks. Veeresin vaikselt edasi, samal hetkel jõudsin veel automaatselt kojamehed sisse lülitada ja korra rahulikumalt hingata, et kohe puhastavad need ju klaasi, kui käis plõks ja ... kojamehed ei teinud mitte kui midagi. Need ei suutnud raske lume alt tööle hakata ja kaitse lõi välja. Olin keset tiheda liiklusega teed.

Samal hetkel käis plaks ja mu auto nina puudutas eessõitva auto taguotsa, pidurdasin, auto lõi lumelopas vibama, ja panin ohutuled peale. Lapsed karjusid. Hetk hiljem rabas keegi mu auto ust lahti. Tulivihane mees röökis mu lastest üle, et mida ma ometi teen, tal on lapsed autos! "Mul ka..." suutsin vaid piiksatada, kui pisarad silma tulid.

Palusin vabandust ja läksin esmalt oma lapsi rahustama. Seejärel auto juurde, millele ma tagant sisse olin sõitnud, kus sõitis turvahällis beebi (!) ja suurem laps. Tundsin end täiesti kohutavalt! Sain ju kohe aru, et olin põhjustanud avarii sellega, et auto katuselt lund maha ei rookinud. Õnneks pääsesime vaid ehmatusega ja autodki polnud eriti üldse kannatada saanud.

Mõtlesin aga, mis oleks juhtunud siis, kui sama asi oleks juhtunud tiheda liiklusega maanteel ... Võtan seda kui õnnelikku õnnetust, väärt õppetundi, miks on vaja auto katus enne sõitma hakkamist ära puhastada.