Sina hull, kes sa oma bemmiga kimad lumepudrus, ma ei julge sinu pärast enam lapsega tänavale minnagi!

Paned oma bemmiga bensukast minema, nagu viimnepäev oleks käes. Rataste alt pritsib pruuni lumepudrulöga ja auto tagumik käib vinksti-vonksti paremale ja vasakule. Nii äss oled, vana! Kõik tsikid nägid.

Või kui ei näinud, said vähemalt harjutada järgmise etenduse tarbeks. Sest keset linnaliiklust autode ja inimeste vahel on lihtsalt nii põnev harjutada! Ja nagunii ju midagi ei juhtu. Aga kui juhtub?

(Ja-jaa, bemm on täitsa normaalne auto ja vabandan oma kõikide ontlikest pereinimestest sõprade ees, kes selle margiga sõidavad — jutt ei ole teist!)

Järgmises teeristis näen su ametivenda — veel üht väikese vanema bemmiga eluheidikut. Seekord punane ja seekord püüad tabada väikest last, kelle ema teda kõnniteel kollase kelguga tõmbab. Ei saanud pihta, sest lumevall eraldab nad sinust. Jess, vedas. Vangi ei lähe ja saad edasi õppesõitu teha.

Ajalehest loen sinust tihti. See ei tähenda, et sa alati bemmiga sõidad, aga mentaliteet on sama. Roolin nagu jaksan ja minu ajude jaoks on see mootor liiga suur. Ohjeldamatud möödasõidud, manöövrid, mis viivad vastu sõitva pereema ahastusse. Te, bemmivennad, olete üksteise iidolid, jagate elufilosoofiat. Elu on fun ja chill ja suva, kui see ühel hetkel otsa saab. Kes vingub, on KIAga tädi ja sama tüütu tee peal, kui minu jaoks need sügisesed seenelised Žigulidega. 90?! Püsikiirus!? Autojuhtimine peab ikka lõbus olema! Phähh. Sa oled blogger, mul on poogen. Ainult, et sa tapad teisi.

Vahel oled pugenud ka rekka rooli. Noor nolk, kes ei jaga veel elu dimensioone või vanamehenäss, kes on lihtsalt liiga enesekindel, sest sõidab 42 aastat ilma avariita. Aga 43ndal aastal paneb väiksele nunnule ökoautole otse kümpi, sest see kurat ei läinud hirmust võssa, nagu kõik need teised enne teda. Otse kümpi, tugevama õigus. 50-tonnine taparelv, tühiasi. Mõni julgem ja rasvasem sõidab veel õllevine all ka. Milline mees! Ehk saab teele pihta, aga äkki tagurdab seekord järve. Kes teab, mis saab, elu on seiklus!

Ahh. Ja bussijuhid. Vanad mehed, varsa aru. Sa vead inimesi. Palju — 10, 16, 37 on neid täna bussis? 37 inimest, keda oodatakse. 74 last, kes tänu salamõrvarile võivad ilma vanemliku hooleta jääda. Või vead sa õigupoolest üldse lapsi? Kama kõik. Oled jumal ja ise tead, mis teed. Ainult, et sa ei tea. Need inimesed usaldavad oma elud ja oma laste elud sinu kätesse ja see teeb sind vastutavaks nende ees. Sa ei tohi teha jaburaid möödasõite! Liiga palju on kaalul.

Ja kedagi ei huvita, et sa 5 minutit hiljem sihtkohas oled, neid huvitab, et sa üldse kohale jõuad. Isegi pool tundi ei huvita tegelikult mitte kedagi, ka pool päeva ei huvita. Elamata jäänud elu huvitab küll. Kõik muu antakse andeks, aga suremist on raske andestada ja unustada. Õhtulehe esikaaned on täis neid ahastuses järelhüüdeid kui hea autojuht ja imeline inimene mõrvar tegelikult oli.

Usu mind, see ei tee sind tegijaks, kui sa iga ilmaga oma punnist 90 välja suudad pigistada, see teeb sind idioodiks. Sa ajad mul südame pahaks, sest sa ei mõtle. Sa ei näe lund, ei tunneta libedust. Kuidas sa said üldse juhiks saada?! Kuidas sa võtad endale õiguse end loodusest võimsamaks pidada? Olgu, kiru siis teehoolet, kui tahad, vahet pole. On nagu on ja sina kohaned. Aga ei, mitte sina. Ikka tuled sa külg ees nagu elu oleks üks kuradima suur rallirada.

Päriselt ka, võta hoogu maha. Ära mängi tänavatel ruletti, ära ole jumal. Need on päris inimesed, päris elud. Kellegi lapsed, kellegi emad.

Sina ise oled kellelegi kõige olulisem. Ta ootab sind ja tegelikult sa ei taha, et ta nutma jääb. Või sind hooldama, kui oled ratastoolis ja suunurgast tilgub ila, sest mõned refleksid enam lihtsalt ei tööta.

Hinda olusid, kohane ja jõua kohale. Vahet pole, millal.