PERE JA KODU PEATOIMETAJALT | Kõikvõimas ema, kas sina lähed teisele samasugusele emale appi?
Just sel hetkel pistab beebi lohutamatult nutma või murdub kahene ja etendab põrandale pikali visates lavalaudade väärilist traagikat. Sellises olukorras proovin alati sõbralikult naeratada või minna juurde ja öelda: “Nii tuttav tunne! Kas ma tohin aidata sul toidu kotti pakkida?” Teen seda sellepärast, et mäletan mõnda pisarateni liigutavat hetke, kui olin isegi kunagi samas situatsioonis ja mulle abi pakuti.
Natuke nagu piinlik oli abi vastu võtta, sest tahaksime ju näida kõikvõimsate emadena, kes kõiki olukordi ise mängeldes lahendavad. Emadusega kaasneb tõepoolest terve hulk supervõimeid, kuid kõikvõimsaks ei saa me ometi. Nagu ka eksimatuks. Õnneks! Sest psühholoogidki rõhutavad: kui kardad ise näida nõrk ja eksida, ei julge eksida ka lapsed, arvates, et see on andestamatu.
Mis on pildilt puudu?
Olime perega suusatama minemas, kui ma äkki keset õue otsustasin: “Nii ilus ilm on, teeks enne ajakirja fotod ära!” Mees pööritas silmi – see pildistamine on tavaliselt mitmetunnine ettevõtmine. “Sellise hästi l o o m u l i k u, lumise, lastega õues oleku foto,” hüüdsin ja jooksin tuppa. Et teha meik, siluda juuksed ja panna selga villane hele poolmantel, millega ma käin tavaliselt linnas, mitte lastega õues…
Suurem poiss kibeles suusatama ega olnud ideest ülemäära vaimustunud. Väiksem poeg tahtis hoopis lund saagida – muidugi issilt saadud päris saega. Siiski sujus seekord kõik päris kiiresti ja ilusti, sest ma ei teinud katsetki paluda saagi pildi jaoks käest panna. “Päris kenad fotod,” kiitsin meest. Ja siis avastasin, et koos jäiste lumetellistega oli pesamuna saaginud suured sälgud sisse ka oma korralikule talvekombinesoonile, kust valged vatiinitupsud nagu lumepallid lõbusalt välja turritasid. “MIKS sa annad lapsele mängimiseks kätte p ä r i s sae! Ma ju ütlesin!” prahvatasin nüüd mehele kaugeltki mitte lõbusalt. Ja marssisin pahaselt autosse. See kõik pildile ei jäänud.
Otsustasime fotograaf Hele-Mai ja stilist Kaidiga, et proovime veebruarinumbri fotoseerias püüda pildile elu väikelastega täpselt sellisena, nagu see pöörasematel hetkedel on. Aitäh teile kõigile, kes te meid selleks Pere ja Kodu Facebooki-lehel inspireerisite, jagades pildikesi oma elust! Värskest Pere ja Kodu numbrist leiad fotoreportaaži hullumeelselt armsast, olgugi et vahel ka väsitavast argipäevast.
Päris elu pole täiuslik
Mõnikord juhtub, et suurest soovist ja teadlikkusest hoolimata beebit imetada ei õnnestu. See on emale väga valus teema, tunnistab näitlejanna Adeele Sepp Pere ja Kodu kaaneloos. Süüdistamine ja survestamine ei tee aga asja paremaks. “Päris elu polegi täiuslik,” on Adeele ja Jaan omaks võtnud ning rõõmustavad iga päev imelise tütre Salmeli üle.
Et täiuslik ja õnnelik saab elu olla ka näilise täiuseta, teab hästi Liisi, kes räägib veebruarinumbris oma ehmatusest ja leppimisest, kui ta avastas sünnitusmajas, et tema imeilusal beebil polegi kümmet sõrme ja varvast. Nad on üks äärmiselt armas ja õnnelik pere!
Oma eksimusest ja laste magamise saagast kirjutab Mariann. Miks me vahel üldse eeldame, et vanemaks saades peame äkki olema eksimatud? Vead käivad lapsevanemaks oleku juurde, nagu ka kahetsus ja enesesüüdistused, millest on aga mõttekas ruttu lahti lasta, et asuda paremaid lahendusi leidma.
Mõnusat lumes hullamist, selle saagimist ja söömist!
Millest värskest Pere ja Kodu numbrist veel lugeda saad, vaata SIIT!