Lao selle lihtsa õpetusega lapsele vundament, mis on aluseks eduka elu ülesehitamisel

Lastele sõnade "aitäh" ja "palun" ning täiskasvanu poole pöördudes teietamise õpetamine võib tunduda vanamoeline. Kuid see on võti, mis avab hiljem lapsele ukse edukuse suunas.

Elades maailmas, kus suhtlus toimub järjest rohkem läbi erinevate tehnikaseadmete, võib tunduda, et üldtuntnud viisakusnormid hakkavad kaduma. Nii see võibki varsti olla. Digitaalne suhtlusviis kaotab ära tänuavaldused ja lugupidava pöördumise. Tundub mugav, kuid tegelikkuses on päris ebameeldiv. Kõik inimesed tahavad, et nendesse suhtutakse lugupidamise ja austusega.
Ka kasvavalt põlvkonnalt peaks ootama elementaarset viisakust.

Lastele viisakuse õpetamine muudab neil sotsialiseerumise lihtsamaks, ning valmistab neid ette töökohtade, sõprussidemete ja suhete loomiseks. Samuti on uuringud näidanud, et viisakatel inimestel on parem vaimne tervis.

Tundub vanamoeline õpetada oma lastele sõnu "palun" ja "aitäh". Samuti on paljude vanemate meelest imelik eeldada, et lapsed vanemaid inimesi teietaks või nende kätt suruks tutvudes. Kuid need on suhtlemise viisid ning inimkontakt ei ole siiski veel kadunud. Et teist inimest austada, on vaja temaga kenasti suhelda.

Mõne viisaka lapse puhul võib vahel tunduda, nagu ta oleks päris ajamasinast - niivõrd harv nähtus on täiesti viisakas laps väljaspool kooli. See on tingitud meie kultuuriruumi muutumisest vähema formaalsuse suunas. Vanemad ei nõua lastelt täiskasvanute teietamist väljaspool kooli, ning see võib olla murekoht. Osadele lastele võib tunduda, et kui viisakust ei nõuta, siis võib olla ebaviisakas.

Õpetades last olema viisakas, õpetad talle ühtlasi aktiivset kuulamist ja empaatiat. Viisakust saab samamoodi treenida nagu mälu ja tulemused on kiired. Käitumine mõjutab heaolutunnet ja vastupidi.

Kui lapsed tunnevad sotsiaalseid norme, hakkavad nad instinktiivselt paremini käituma. Nad ärrituvad vähem ja on rohkem tolerantsemad.

Tõeline tänulikkus koosneb mitmetest osadest. Esiteks peaksid lapsed märkama ja analüüsima, mida keegi teine on nende heaks teinud. Seejärel tundma tänulikkust sõnade ja tegude kaudu. Väikesed lapsed ei oska veel niimoodi mõelda ja analüüsida, mistõttu on eriti oluline näidata eeskuju. Suuremaks saades läheb analüüsioskus aina paremaks, aga väikesed lapsed õpivad tegude kaudu.

Alguses ei pruugigi laps aru saada, et tema tänulikkus on südamlik reaktsioon teise inimese isetule käitumisele. Kuid sellepärast ei tasu muretseda, sest lapse kasvades arenevad ka emotsioonid ning laps hakkab tänulikkust mõistma. Alustada tulebki harjumuse loomisest.

Sügavam motivatsioon viisakuse jaoks ehk tunded, mis muudavad selle tõeliseks ja jätkusuutlikuks, arenevad koos vanusega. Märgata lapse viisakushetki ning neid välja tuua ja tunnustada loob tuleviku jaoks hea vundamendi.

Sotsialiseerumine on nagu lugemise ja kirjutamise õppimine. Viisakus aga tähtede õppimine. Üht ei saa olla ilma teiseta.

Allikas: Fatherly