Mehele pakuti kõrgema palgaga tööd ja sellega meie mured alguse saidki

Ma ei oleks kunagi ette kujutanud, et ühel hetkel ei ela ma enam oma abikaasaga koos. Kuid see hetk on nüüd kestnud viimased pool aastat.

Oleme abikaasaga olnud üle kümne aasta abielus ning kõike koos teinud. Pool aastat tagasi pidi ta töö tõttu kolima teise riiki. Olen arvanud, et ajaga läheb lahusolek kergemaks…

Nagu paljudes teistes suhetes, tekkis ka meil üks hetk rahaprobleem. Õnneks (või kahjuks?) pakuti mehele väga tasuvat tööd, kõrgema palgaga kui ta iial saanud on. Tundub, nagu mured oleksid lahendatud, kuid tegelikult said need alles alguse. Pakutud töökoht asus teises riigis.

Kõik käis väga kiiresti ning üsna pea leidsime end olukorrast, kus ma olin nädala sees nelja väikese lapsega üksinda ning mees oli kodus reede õhtust pühapäevani. Esimesed nädalad olid rasked ja harjumatud, aga ma ei kaotanud lootust, et ajaga läheb kergemaks. Kuid peale poolt aastat sellise elu elamist pean nentima, et olukord on sama keeruline nagu alguses. Laste üksinda kasvatamine ning samal ajal igapäevaselt tööl käimine ja koduse logistika ajamine käib üle jõu. Ausalt öeldes on praegune eluviis kohutav.

Kuid õnneks on kaugabielul ka paar positiivset joont. Olime harjunud abikaasaga päevad läbi koos olema ning kõik meie tegevused olid ühised. Samuti suhtlesime samade inimestega, meil ei olnud eraldi naiste ja meeste sõprusringkonda. Meile mõlemale sobis nii, olime alati samal lainel. Läksime isegi samal ajal magama ning kaasasime enamasti ka lapsi meie ühistesse tegevustesse. Harjusime alati koos olema ning hakkasime seda võtma iseenesestmõistetavana.

Nüüd kui näeme ainult mõnel päeval kuus, väärtustame kindlasti ühist aega palju rohkem. Oleme päriselt kohal ning huvitume veelgi rohkem teineteise tegevustest. Seksielu on muutunud märgatavalt paremaks, ehkki oli ka varem hea. Kuid nüüd oleme veelgi romantilisemad ning kirglikumad üksteise suhtes, sest oleme jälle pikalt oodanud koosolemist. Enamasti kui abikaasa saabub reede õhtul koju, saame aru, kui väga meil on üksteisega vedanud ning et armastame üksteist meeletult.

Kuid iga reede õhtu ei ole nii ilus. Oleme avastanud, et tavaliselt on kolmapäevaks meie omavahelised pinged paisunud suureks ja kipume rohkem ärrituma. Seetõttu juhtub tihti, et suure kallistuse asemel tuleb mees koju pahura naise juurde, sest me ei ole suutnud oma nädalasisest tüli ära lahendada. Loomulikult mõjub meie tüli ka lastele, kes sooviksid lihtsalt isaga koos toredalt aega veeta. Kuid see tekitab järgmise tüli, sest minu jaoks ei ole aktsepteeritav olla argipäeva ema ning ma ei soovi, et minu mehest ja laste isast saaks nädalavahetuse meelelahutaja.

Kõige raskem ongi ise absoluutselt kõigega hakkama saada — asjadega, millele ma pole kunagi varem pidanud mõtlema. Autoprobleemid, suitsuanduri patarei vahetus, laste igapäevane sõidutamine… Ka ei suuda ma peale poolt aastat harjuda üksinda magama jäämisega.

Pidevalt peame omavahel vaeva nägema suhtlemisega. Meil mõlemal on argipäeval kiire ning ei ole võimalik pidada tundidepikkuseid vestlusi. Kuid oleme avastanud, et kui kasvõi mõned minutid iga päev saame rääkida, mõjub see meie suhtele hästi.

Loodan, et mees saab varsti jäädavalt tagasi kolida ning ma ei jõua ära oodata, et meie pereelu hakkaks taas normaalselt funktsioneerima. Praegune olukord on talutav ning proovime teha kõik, mis meie võimuses, kuid igavesti see nii ei jää. Praegu on meie abielu proovikivi — andsime ju vande, et koos nii heas kui halvas. Soovin edu kõigile, kes on sarnases olukorras ning loodan, et see laheneb peagi.