Ühe isa lugu | Kas olengi üksik kahe lapse isa, kes paar päeva töötab ja siis paar päeva veedab lastega ja niimoodi nüüd mitu aastat järjest?

"Miks ma küll end nii paksult riidesse panin?" oli mu esimene mõte kui olin paarsada meetrit jalutanud ning lapsevankriga jää ja lumevallide vahel keerukamaid sportlikke harjutusi teinud. Väljas oli lausa kevade õhku tunda ning ka see väike päikesekiir, mis seljale paistis oli ju lausa soe juba. Kuna tütre tervis oli tänaseks juba päris hea, palavikku pole paar päeva enam olnud, siis otsustasin tema päeva esimese magamise teha jalutades.

Sain ka ise lõpuks toast välja, kus olin paar päev “vangis” olnud ja otsus oli teha nüüd pikem jalutuskäik.
Laps jäi ka koheselt magama ja nii oli mul võimalik paar tundi rahulikult jalutada ja oma mõtteid mõlgutada. Mõtteid oli palju ja need tulid ja läksid ning vahepeal püüdsin mõned neist ka kinni:

Mõtisklus nr 1.

Märkasin, kuidas jalutuskäigust on nii palju kasu, sest eelneval päeval ligi tikkuma hakanud tühjuse tunne kadus kiirelt. Sain taaskord kindlus selles, et hetkeliste tunnetega ei tasu kaasa minna ja neist pole mõtet olulisi järeldusi teha, sest juba järgmisel päeval võib olla hoopis teine olukord ja seega ka emotsioonid on hoopis erinevad. Niimoodi leidsin enda sees ka täna, kuidas polnud enam seda tühjust ja mõningast mõttetuse tunnet. Küll aga sain aru, kui lihtsalt võivad sellised emotsioonid tekkida ja kui kerge on sattuda lõksu, sest hetkelised emotsioonid suudavad luua nii reaalse kujutelma, kuidas justkui kõik on nii halvasti ja kogu elu täiesti mõttetu. Täpselt nii juhtus ju ka minuga alles päev tagasi.
Miks aga sellised tunded ja mõtted aegajalt tekivad ja kuidas nad ikkagi “oma varba ukse vahele saavad”? Ilmselt seetõttu, et ma ise annan selleks võimaluse — ikkagi see väike sisemine ebakindlus, üksinda olek ja teadmatus tuleviku osas. Kui vähe on vaja selleks, et emotsionaalselt võib kõik kiiresti tagurpidi pöörata ja täiesti reaalselt hakata uskuma, et elu liigub allamäge. Tänasin õnne, et olen seda oma elus varem kogenud ja saan seekord olla targem ja mitte sellega kaasa minna.

Vahepeal oli kergliiklusteel asfalt muutunud ühtlaseks jääkihiks ja olin väga rahul, et olin lapsevankriga ja mul oli võimalust millestki kinni hoida. Vastasel juhul oleks liikumiskiirus ikka tunduvalt väiksem olnud. Tütar magas aga täiesti rahulikult — temal polnud suurt vahet, milline see teekate oli ja kas oli libe või mitte.

Mõtisklus nr 2.

Inimesed jaotuvad suures plaanis kaheks - ühed on need, kes naudivad üksi olemist ja elu iseendaga. Nad toimivadki üksinda suurepäraselt ja isegi ei vaja kedagi enda kõrvale. Pigem nad eelistavadki seda, et keegi neid ei tüüta ja suhtes olemine isegi kohati hirmutab neid. Teised on aga need, kes võivad küll mingi perioodi üksi olla ja hakkama saada, aga kindlasti vajavad enda kõrvale kedagi ja tegelikult ei oska üksi olla. Täiesti ausalt nüüd ka iseennast hinnates jõudsin endaga kiirelt kokkuleppele, et ma kuulun kindlasti teise kategooriasse ehk siis olen selline inimene, kellel on raskusi üksi olemisega. See on teema, millega mul on ilmtingimata vaja tööd teha, sest järelikult toob üksinda elamine välja minus need nõrgad kohad, millega pean tegelema ja just nüüd on mul võimalik enda sees mitmetele raskustele otsa vaadata . Sõlmisin endaga kokkuleppe, et hakkan veelgi rohkem jälgima end ja just neid olukordi, kus tunnen mingit negatiivset emotsiooni, nõrkusehetke või tugevat üksinduse või tühjuse tunnet. Ma ju tean, et tegelikult on minuga kõik väga hästi ja sellised momendid on vaid märgid sisemistest teemadest, mis vajavad rohkem tähelepanu.
Minu sees olevad vahepealsed nõrkusehetked, mis tihti toovad kaasa soovi olla kuskil mujal või teha midagi muud, on ilmselt hoopis märgid sellest, et mul on vaja millestki lahti lasta. Kuigi tunne on selline nagu oleks midagi puudu, siis tänaseks ma juba tean, et mul ei ole millestki puudust. Pigem on tegemist selliste tunnetega, mis on pigem üle või liiast ja millest on vaja lahti lasta. Kui nüüd saaks vaid täpselt aru, mis on see, mida on liiga palju ja millest pean vabanema.

Olin oma jalutuskäiguga jõudnud punkti, kus pidin suure tee pealt ära keerama ja edasi läks mu teekond tunduvalt halvemas seisus olevat autoteed mööda. Kuigi mitu päeva pole lund sadanud, siis kohati on teed ikka üllatavalt lumised ja lapsevankriga liiklemine on üpriski keeruline. Mis moodi küll emad hakkama saavad, kui juba mul mehena on vaja üsna korralikult jõudu rakendada, et vankrit neist vallidest läbi suruda?

Mõtisklus nr 3.

Mis ikkagi saab edasi — ühe kuu pärast, kolme, viie või kümne kuu pärast? Mis elu ma nüüd siis ikkagi elan? Kas olengi üksik kahe lapse isa, kes paar päeva töötab ja siis paar päeva veedab lastega ja niimoodi nüüd mitu aastat järjest? Kas ma saan hakkama sellise eluviisiga? Kas ma jäängi nüüdsest vallaliseks? Kuidas ma niimoodi tööalaselt hakkama saan? Kas suudan end ja lapsed ära elatada?
Selge! See on jälle hirm, mis vaikselt lähedale hiilib ja on nagu vesi, mis kivi sees pragudesse voolab ja siis jäätudes hakkab vaikselt sedasama kivi lõhkuma. Täpselt nii toimib ka hirm. Vaatan siis reaalselt, mis seis on ja kas ma üldse pean hetkel tulevikule mõtlema või sellest hirmu tundma. Jah, loomulikult ma ei teagi, mis saama hakkab ja mida elu toob. Samas see ongi normaalne ja nii on see kõikidel inimestel. See on ka minul alati nii olnud sõltumata sellest, millises faasis ma oma elus parajasti olen.
Mille üle mul on siis kurta? Mul on oma kodu — oma maja s.t. majaosa väga korralikus elurajoonis, oma fotostuudio, töö, mida ma armastan ja veel teinegi töö, mis samuti pakub rohkelt elamusi ja väljakutseid, mul on kaks armast last, mitmed hobid ja kõik eluks vajalik nii materiaalses kui ka vaimses mõttes. Ainuüksi juba see loetelu andis mõista, et ma ei peaks üldse muretsema. Muidugi tekitab ebakindlust see, et olen nüüd vallaline s.t. üksi ja ei ole hetkel seda teist inimest kõrval, kellele toetuda, aegajalt oma muresid kurta või siis keegi, keda saan ise toetada ja seeläbi tunda end vajalikuna või isegi mehelikumana. Eks ilmselt see ongi asjaolu, mis kogu seda hirmu tekitab ja annab mõista, et hetkel vastutan see täielikult kõige eest, mis mu elus on ja saan vaid endale loota ja toetuda.
Tean aga seda, et küllap ühel hetkel keegi jälle mu kõrvale tekib. Olen selle osa enda peas nii mitmeid kordi läbi mõtelnud ja hinnanud iseennast täiesti reaalselt ja ausalt. Olen teadlik enda väärtusest ja mul on põhjust isegi uhke olla — küll mitte ülbeks muutuda, aga reaalselt rahul olla ja seda enesekindlust kasutada hetkel elu korrastamiseks.

Selle mõtiskluse lõpetas situatsioon, et jõudsin sõidutee lõppu, kust algab metsatee, mis on ühtlaselt jäine ja väga konarlik. Algas lapsevankri-off-road-teekond, mis raputab last ikka päris korralikult. Tütar paistab aga väga rahul olevat, sest tema magab sügavalt ega lase üldse häirida sellest, et vanker rapub nii, et ta pea vahepeal lausa üles-alla hüpleb.

Mõtisklus nr 4.

Mida pean elu, tööde ja tegemistega järjest ette võtma, et oleksin igapäevaselt endaga rahul? Selleks, et tunneksin, et liigun edasi ja teostan oma eesmärke ja saaksin kindlustada oma tulevikku? Esimese asjana pean veel rohkem ja paremini suutma oma aega planeerida, et kõik tööd saaksid tehtud ja kevadised fotosessioonid korralikult kavandatud. Otsustan, et veel täna mõtlen läbi kevadise kampaania ja teen selle jaoks ka ettevalmistused. Lisaks sellele annan endale lubaduse kriitiliselt üle vaadata oma eluviisi toitumise ja ka trenni osas. Tean, et olen olnud liiga laisk ja pole viitsinud end piisavalt liigutada ning sundida trenni tegema. See on asi, mis kindlasti peab muutuma. Eks minu õnnistus ja hukatus samaaegselt on ju see, et mul pole kunagi kehakaaluga probleeme olnud ja seetõttu ei ole ka kriitilist vajadust pidevalt treenimisele mõtelda. Küll aga tean, et ainuüksi juba enesetunde tõstmiseks pean hakkama sellega tõsisemalt tegelema. Samuti ka tervislikuma toitumisega. Olen niigi kaua seda edasi lükanud ja millal siis veel end selles osas käsile võtta kui mitte nüüd.
Annan endale lubaduse, et kui kevad saabub, siis selleks ajaks olen end igas osas kokku võtnud — kogu tööde osa on selge, paigas ja toimib. Toitumise osas olen sisse viinud mitmed muudatused ja hakanud trenni tegema vähemalt korra või kaks nädalas. Ees on ootamas ju aasta kaks kõige pikemat kuud — seda küll piltlikus tähenduses, sest talve lõpp ja kevade ootamine tunduvad enamasti lõputult pika perioodina. Just seda aega peangi ära kasutama targalt ja kui on reaalselt esimesed soojad kevadpäevad, siis saaksin tunda end niivõrd enesekindlalt, et enam ei teki ka neid väiksemaid hirmu momente või üksindusest tekkinud tühjusetunnet.

Nende mõtetega olen jõudnud metsast välja koduteele. Kogu metsatee oli korralik ellujäämiskursus, sest jäised konarlikud lõigud vaheldusid pehmete ja paksu sulalumiste teeosadega. Sain veelkord kindlust, et polegi vaja kulutada raha kallite spordisaalide peale, kui on olemas laps ja lapsevanker ning sellised hinnalised “treeningvõimalused” koos kauni merevaate ja värske õhuga. Kui nüüd jõuaks peagi koju riideid vahetama, sest nüüdseks oli enam kui kindel, et suutsin end ikka sellise sportliku ettevõtmise jaoks ilmselgelt liiga paksult sisse vooderdada. Tänane teekond tuli kokku üle kaheksa kilomeetri ja ajaliselt kulus selleks tund ja nelikümmend minutit. Tõeliselt värskendav ettevõtmine.

“Ühe isa lugu”

On blogi ühe isa käekäigust, tegemistest, mõtisklustest, elukogemusest, millele vahelduseks rohkelt ilusaid pilte.

Juttu tuleb nii igapäevastest asjadest, aga ka sügavamatest mõtisklustest eluraskustest, emotsioonidest, rõõmudest, vaimsetest praktikatest, erinevatest eneseabi meetodeist jpm.