Mina olen rikas mees, mul on linnud okste sees...
Viimase kooliaasta jooksul olen rahaasjade üle mõelnud ja neid arutanud nii- ja naapidi. Tütardega tagasi Eestis, tuli mul ju eelmisel suvel kõik uuesti soetada – eluasemest autoni. Emana tundsin selles olukorras “loomingulist vabadust”, mis vaheldus mõttekiirusel vastikuid värinaid tekitava ebakindlusega homse ees. Olen alati püüdnud lubada koju asju vajaduse ja ökoloogilise südametunnistuse järgi, ent nüüd, esimest korda elus, hakkasid tütred kuulma, kuidas mõnda asja pole “hetkel võimalik osta”. Sellised väljendid lipsasid üle huulte täiesti tahtmatult. Ja kuigi enda arvates ei erinenud mu jutt varasemast liiga palju, on lastel suurepärane anne kõik signaalid vanemate sisekosmosest üles korjata.
Mitte et oleksin seni rahuldanud laste igat kapriisi, kindlasti mitte. Pean silmas hoopis, et ajutine või krooniline rahapuudus annab märku sõnatult, puudustundena. Korraga olidki lapsed olukorras, kus nad kogesid ema halvasti varjatud muret homse pärast.
Kontserdipilet või toidukorv?
Kergelt pitsitav puudustunne võib sind panna tegutsema uue innuga ja võtma vajalikke riske, ent pikka aega kestes on see pigem ohtlik olukord, mille vaimset inspiratsiooni ja elujulgust kärpiv mõju on ilmselge. Aheldatuna eluolu kõige madalamale tasemele, kus tähelepanu on toimetulekul, pole kasvuruumi tõeliselt olulisele – sisemiselt julgele mõttelennule!
Kestva puudustunde tagajärjeks on puudusteadvus. Selle tekkeks polegi tarvis vähe raha, vaid puudustunnet. Tunnet, et midagi pole piisavalt ja valitseb ebaturvaline õhkkond, et olulised vajadused jäävad rahuldamata. Et pole valikut või on need valikud vaid halva ja veel halvema vahel.
Kindlasti on paljude elus olnud nii, et kui oled kuu algul igaks juhuks jätnud toredale kultuuriüritusele pileti ostmata, tähendab see kuu lõpus tänuväärset viimast kahekümneeurost toidupoes. Aga millal saab puuduolevast sisemine tõrge, mis ei lase elus edasi minna, kuigi väliselt takistusi ei paista?