Teeme ise Eesti lapsesõbralikumaks

“Kui Martaga pikalt Austraalia, Uus-Meremaa ja Tai reisilt tagasi jõudsime, ootasid meid Tallinnas pahurad bussisõitjad ja libe tee. See ei teinud koduga harjumist lihtsaks,” tõdevad Piia ja Hendrik Osula.

Neli kuud, mille reisil veetsime, pole teab mis pikk aeg. Kuid meie tütre Marta elust on see siiski pea veerand, mis ta Uus-Meremaa taludes ja Austraalia matkaautos veetis. Pärast seiklusi Taisse jõudes ei suutnud me kojusõitu ära oodata – et hommikul putru süüa, oma diivanil lesida ja talvist mänguväljakut külastada. Koduigatsus hakkas aga haihtuma juba Moskvas vahemaandumisel. Olime neil kuudel ise palju muutunud ja tuli välja, et harjuda polegi nii lihtne.

Esimene šokk tabas meid Moskva lennujaama kitsas koridoris, kui ootasime turvaväravate juurde pääsu. Hilinevale Tallinna lennule minejaid kutsuti paaniliselt, kuid keegi meid läbi ei lasknud. Marta oli kotiga mu kõhul ja pidin hoopis vaatama, et keegi talle küünarnukiga ei annaks.

See takistusrada edukalt läbitud – kui kaotatud närvirakke ja inimeste jalge vahele kukkunud passide otsimist mitte arvestada –, saime lennukile viivasse bussi, kus tuli viibida ligi tund. Marta oli hoolimata vaevavast unest ja ajavahest vapper ning tundis kaasa ühele põnnile, kes end nii vapralt ei tundnud. Laps tihkus nutta otse meie kõrval ja hakkasime teda Martaga sõbralikult lohutama. Vanemate imestunud ja aru­saamatud pilgud panid meil aga suud sekundiga lukku ja kolisime bussi tahaotsa. Seal tundsime esimest korda puudust Austraaliast ja Uus-Meremaast, kus keegi ei trüginud ning inimesed suhtlesid omavahel. Julgustav sõna ja mõistev pilk paneb sind end paremini tundma, eriti kui oled väikese lapsega.

Isa kodus, ema tööl

Meil ei olnud neile muutustele algul palju aega mõelda, sest jõudsime koju pühapäeva õhtul ja mina pidin juba kolmapäeval kell 9 uuel töö­kohal alustama. Vahepealse paari päevaga oli meil vaja asjad panipaikadest tagasi korterisse kolida, külastada teisel pool Eestit elavaid vanavanemaid ja tagasi­jõudmisega harjuda. Viimast nii ajavahe kui ka kõige muu tõttu.

Rohkem kui tööle ja aklimatiseerumisele mõtlesin aga sellele, kuidas Marta senise pead-jalad-koosolemise asemel nüüd Hendrikuga üksi koju jääb. Olin kuulnud lugusid, kuidas lapsed nutavad ja lõpetavad öösiti magamise, kui ema tööle läheb.

Kolmapäeva hommik saabus ja mina lahkusin. Ent nuttu ei tulnud siis ega teistelgi päevadel. Muidugi oli laps ju koos isaga, kellega ta oli viimasel neljal kuul kasvanud sama lähedaseks kui emaga. See oli osutunud meile reisil maailmaavastamisest hoopis olulisemaks ja aidanud meil tõeliselt ühte kasvada. Ette rutates võib öelda, et õhtuti on Marta ikka emmekas ja äralöödud varvast tullakse kurtma just emale.