Viielisest Eesti teismelisest sai depressioonis eneselõikuja: suutsin seda varjata poolteist aastat

Enesevigastamine tundub enamikule olevat midagi sellist, millega tegelevad need, kes on justkui teiselt planeedilt. Mu emagi sai olukorrast teada alles paar aastat hiljem, kui olin juba muutunud nii enesele kui ka teistele ohtlikuks. Suutsin seda kõike varjata poolteist aastat...

Mäletan, et esimesed muutused minu emotsioonides olid umbes kümneaastaselt. Ema oli ilmselt totaalses segaduses, mõtles, et tema laps on suureks saamas ja tahab iseseisvuda. Meeleolulangus tuli hiilivalt, märkamatult ja just seetõttu näis mulle alguses, et midagi polekski justkui eriti valesti.