Kogu tõde lapse pisaratest

On vanemaid, kes usuvad, et beebid ja väikelapsed nutavad enamasti kiusu pärast või sellepärast, et neil on „halb iseloom“. Öeldakse ju mõne väikse inimese kohta, et tema on meil „raske laps“. Usutakse sedagi, et laps peab suutma oma nuttu ise kontrollida ja ennast maha rahustada. Pole haruldased ütlusedki, et „pole hullu midagi, sa ei saanud ju üldse haiget“ või „ta on nii hea laps, ta üldse ei nuta“.

Kuid tõde on see, et nutt on inimesele loomulik viis stressi väljaelamiseks ja oma vajadustest märku andmiseks. Beebi ainus viis ongi nutuga teada anda, et tal on ebamugav või mõni muu vajadus tahab rahuldamist. Nutu ignoreerimine, katkestamine või nutmise eest karistamine paneb lapse end ebaturvaliselt tundma. Ta õpib emotsioone maha suruma ning muresid enda sees hoidma, mis omakorda muudavad edasise elu tõeliselt keeruliseks.

On leitud sedagi, et nutu aktsepteerimine aitab kaasa lapse ja vanema vahelise kiindumussuhte kujunemisele, mis muuhulgas mõjutab seda, kuidas täiskasvanuna ennast lähisuhetes tuntakse. Põhimõtteliselt käib eelnev jutt ka jonni kohta.

Mitmed uurimused on näidanud seost nutmise ja füüsilise tervise vahel. Näiteks tervemad inimesed nutavad rohkem ja suhtuvad nutmisesse positiivsemalt. Samuti on lapsed, kes saavad piisavalt nutta, emotsionaalselt tervemad. Leitud on isegi seos parema õpivõime ning kõrgema enesehinnanguga. Nutta laskmine aitab vähendada käitumisprobleemide tekke ohtu, sest laps saab suurema osa stressist kehale loomulikul moel välja elada.

Kuid nutu põhjuste mõistmine polegi alati peamine. Tunduvalt tähtsam on vanema reaktsioon nutule. Väikelaste emana võin öelda, et ma ei ole alati mõistnud, miks üks mu lastest beebina öösel regulaarsete vahedega karjudes ärkas ja ühel hetkel jälle sügavalt uinus. Oluline on vaid rahulikuks jääda ja nuttu lubada – jah, see on tõeline väljakutse, kui see toimub peaaegu igal ööl.

On ka hetki, kus mu kolmeaastane on nii väsinud, et ta ei tea enam, mida ta tahab. Ta tahaks minna lasteaiast koju, aga ta ei taha ka. Ta tahab mütsi pähe panna, aga ei taha ka. Kõike seda saadab suur nutt.

Ja nii ma võtangi oma karjuva ja sipleva kolmese sülle ja toimetan turvalisse kohta nutma. Või kui me oleme juba sellises kohas, siis seda parem. Ja iga kord on lapse karjumine läinud üle südamest tulevaks nutuks, ta ronib mulle ise sülle ja lihtsalt nutab. Seejärel aga lõdvestub ja teatab, et nüüd on tal hea olla. Esimesel korral, kui selline asi juhtus, olin ma tõeliselt ehmunud (ise veel lastepsühholoog ja laps karjub sedasi!), aga endas tuleb leidu jaksu mitte vihastada, ehmuda või häbi tunda.

On ju minu kui vanema vastutus aidata lapsel oma tunnetega toime tulla. Ja muidugi tuleb alati analüüsida, mida meie lapsevanematena saame teha teisiti, et laps nii ei väsiks. On täiskasvanute vastutus, mis kell laps magama läheb, kas igapäevane rutiin on olemas jne. Stressi kaotada pole võimalik ja ka vajalik, sest elu on ja jääb ootamatuks, kuid üleliigseid pingeid saab kindlasti iga vanem kontrolli all hoida.

MIDA TEHA NUTUGA?

* Arvesta lapse iseärasustega. Ei ole olemas „raskeid lapsi“. Igaüks meist on erineva tundlikkusega. Lapsed, kelle sünd on olnud keerulisem (näiteks nabanöör ümber kaela), võivadki olla kiirelt väsivad ja tundlikud beebid. Kuid sellega tuleb lihtsalt leppida ja teada, et aitab, kui lasta lapsel oma süles nutta, pidada kinni kindlast päevakavast, mitte pakkuda beebile ülemäärast stimulatsiooni (ka reisimine on beebile väga suur stimulatsioon) ja kindlasti puhata ise igal võimalikul hetkel.

* Nutt väsitab vanemat ning vihastumine on loomulik väsimuse reaktsioon. Viha võib viia lapse väärkohtlemiseni – „raputatud lapse sündroomiga“ laste vanemad ei ole olnud mitte halvad vanemad, vaid üliväsinud. Seega peab vanem võtma lapse sündides vastutuse ja püüdma hoida tasakaalus ka enda vajadused. Ainult puhanud vanem suudab jääda rahulikuks ja lapse tundeid aktsepteerida.

* Kui vanema vihatunne lapse nutu suhtes on püsiv, siis tuleks mõelda oma lapsepõlve peale. Kas minul lasti nutta või öeldi, et olen „halb“ laps? Kas ma oma sisimas tegelikult usun, et nutt on nõrkuse märk või midagi ebaviisakat, mida ei tohiks lasta juhtuda? Kas ma ise luban endal südamest nutta või mul hakkab ka üksi olles piinlik?

* Lapse eest hoolitsemine on mõlema lapsevanema kohus. Kui üks väsib, siis saab teine anda veidi puhkust ja ise edasi tegeleda. Kui mõlemad vanemad väsivad (mis paratamatult ühel hetkel juhtub), tuleb appi kutsuda vanavanemad, teised sugulased, miks mitte ka mõni hea sõber või lapsehoidja. Eriti üksikvanemate jaoks on oluline, et ei jäädaks üksi. Kui sul on kodus beebi ja sa tahad iga nädal natukenegi aega iseendale, siis sa ei ole „halb“, vaid tark lapsevanem. Beebi on ka õnnetu ja tal on halb olla, kui lapsevanem on pinges ja kurnatud. Sama käib väikelaste vanemate kohta.Lapsed vajavad puhanud ja õnnelikke vanemaid, et tunda ennast turvaliselt ja hästi.

* Kuna laste õnne alus on vanemate rahulolu, siis tuleb võtta aega mitte ainult endale, vaid ka paarisuhtele. Paljud väikelaste vanemad on kahjuks jõudnud suhte kriisini, sest 24/7 ollakse lapsevanemad ja unustatakse olla partnerid ja abikaasad. Muidugi ei pea väikelaste kõrvalt puhkuse võtmiseks lendama teisele mandrile. Piisab ka, kui regulaarselt kasvõi paar tundi teha midagi koos ilma lasteta. Näiteks käia kinos, teatris, kohvikus või niisama jalutamas.

* Tunnete aktsepteerimiseks kasuta aktiivset kuulamist. Peegelda lapsele tagasi tema tundeid ja käitumist. Näiteks „Sa oled pettunud, et su ehitatud torn läks katki“, „Sa tahad seda küpsist kohe saada“, „Sul on kõht nii tühi, et nutt tuleb peale“, „Sulle ei meeldi, et ma ei luba sul kääridega mängida“ jne. Aktiivne kuulamine aitab lapsel hakata oma tundeid sõnadesse panema ning mõistma, mis toimub tema enda sees. Hiljem mõistab ta ka teiste tundeid.

Vanemlikke oskusi ei ole me alati saanud kaasa oma perest. Küll aga tuleb lapsevanemana võtta vastutus ja ise uurida infot raamatutest, käia lapsevanematele mõeldud loengutel ja koolitustel ning küsida abi spetsialistidelt. Ei ole olemas „halbu lapsi“, kes peaksid ise muutuma või keda peaks muutma mõni spetsialist. Probleemide korral peab lapsevanem ise oma käitumist muutma ning seeläbi muutub ka lapse käitumine.

....

Kadri Järv-Mändoja on lastepsühholoog ja perekeskuse Sina ja Mina koolitaja. Artikkel on pärit perekeskuse uudiskirjast. Loe koolituste kohta www.sinamina.ee