Nero ja Johannes – tundlikud ja hoogsad
“Mängus saab laps olla keegi teine – see avardab maailmataju ning õpetab mõistma teistsuguseid inimesi ja maailmu,” mõtiskleb näitleja Nero Urke (36), kes koos poeg Johannesega (11) andis hääle tegelastele nukufilmis “Kapten Morten lollide laeval”.
Äsja kinolinale jõudnud, Kaspar Jancise lavastatud Morteni-film on Eesti suurim ja kalleim rahvusvaheline filmiprojekt. Peategelasele Mortenile andis linateoses hääle Johannes Thor ja ballettmeister-rohutirts Felixile ta isa, näitleja Nero Urke.
Nero on mu vana klassivend. Tema oli see blond poiss, kes oponeeris julgelt õpetajatega ning haaras seejärel vahetunnis kitarri, et mängida südantsulatavaid bossanoovasid. Mõni ime siis, et hakkasin kohe kinni võimalusest teha Neroga intervjuu. Me polnud sada aastat näinud ja loomulikult tahtsin ma teada, kuidas tal läheb. Veel rohkem tahtsin ma näha Johannest – Nero 11aastast poega.
Nero, kuidas sa oma poega kirjeldaksid?
Johannes on väga tundlik ja kohusetundlik poiss. Tõesti. Ma imetlen, mismoodi ta võtab endale ülesandeid ja millise põhjalikkusega neid täidab. Nagu meil kõigil, on Johanneselgi palju erinevaid tundeilmeid. Johannes on hästi hea poiss, suure empaatiavõimega ja väga nutikas, et luua, leiutada ja meisterdada.
Nero näitab oma rinnanõela, mille Johannes tegi talle sünnipäevaks metallitöötunnis. Ja mina olen tänulik, et ei pea teesklema, vaid võin ausalt öelda: väga ilus!
Mida sa Johannese sündimisest mäletad?
See oli jaanilaupäev, 23. juuni. Mäletan seda meeleolu üsna selgelt – rahulikkus segunenud erksusega. Kirgas päikeseline hommik. Millest sai päev. Kuna oli jaanilaupäev, olid kõik inimesed kuskil. Nii et kõik meie ümber oli väga vaikne. Isegi ühtegi teist last ei sündinud sel ajal sünnitusmajas.
Aga see maailma saabumine on ju päris karm protsess – lahkuda sellest kaitstusest, soojusest, hoitusest ning siseneda ruumi, mis on täis kummalisi lõhnu, pimestavat valgust ja külma. Emast eemaldumise protsess on igale sündijale esimene trauma. Ja siis kõik need jubedad protseduurid, nagu külmale kaalule asetamine ja kaitsesüstimised. Aga kuna elu ongi karm kogemus, siis küllap on kõik need sündimisega seotud traumad elu kogemisele vääriline algus.
Ma ei arva ka, et inimesi, nende hulgas lapsi, tuleb üle nunnutada ja poputada. Jah, me kõik vajame armastust, inimlikke tundeid ja kontakti. Aga ka valu on vältimatu. Lapsed on inimesed ja nii tuleks neid kohelda. Me ei peaks neid kohtlema teisiti kui täiskasvanuidki, keda me hoiame.
Johannes: Kõige kaugem? Ma istusin suures toas ja mängisin vaiba peal legodega. Vanaema istus tugitoolis ja vaatas telekat, võib-olla õmbles. Isa istus diivanil ja tegi arvutis tööd. Olin nelja-aastane. Ja õues oli pime.
Nero: Kui Johannes seda kirjeldab, tundub mulle, nagu mäletaksin seda isegi...
Kuidas see juhtus, et laps jäi pärast lahkuminekut sinu juurde, Nero, mitte ei läinud koos inglannast emaga Inglismaale?