Kasvatusteadlane selgitab | Miks on väikeste laste jaoks head hinded nii tähtsad?

Kas olete mõelnud, miks väikesed lapsed soovivad nii väga viisi saada? Selle selgitamiseks alustame veidi kaugemalt.

USA psühholoog, Nobeli majandusauhinna pälvinud Daniel Kahneman hakkas 1990. aastate algul huvi tundma kogeva ja jutustava mina vastu, kui ta uuris Toronto ülikoolis kolonoskoopia patsiente. Kolonoskoopia käigus sisestatakse soolestikku päraku kaudu väike kaamera. See on patsiendile ebameeldiv uuring. Kas arstid peaksid kolonoskoopiaga kiirustama, põhjustades lühema ajaga rohkem ebameeldivust või pigem tegutsema aeglaselt ja ettevaatlikult?

Kogev ja jutustav mina

Oxfordi ülikooli ajaloolane Yuval Noah Harari kirjeldab oma raamatus „Homo Deus" Daniel Kahnemani tehtud teedrajavat kolmeosalist katset. Eksperimendi lühikeses osas pidid katseisikud ühe minuti jooksul hoidma üht kätt anumas, milles oli vee temperatuur 14 kraadi. Selline vesi on käe jaoks ebameeldiv ja peaaegu valus. Pärast 60 sekundi möödumist võtsid katseisikud käe veest välja. Eksperimendi pikas osas asetasid katseisikud oma teise käe anumasse, kus vee temperatuur oli samuti 14 kraadi, kuid pärast minuti möödumist lisati sinna salaja kuuma vett, tõstes vee temperatuuri kraadi võrra. 30 sekundi pärast paluti käsi veest välja võtta.

Osa katseisikuid sooritas enne lühema katse, teised alustasid pikemast. Mõlemal juhul korraldati täpselt seitsme minuti pärast katse kolmas osa. Katseisikud said valida, kumba osa korrata. Koguni 80% eelistas korrata „pikka" katset, sest see tundus tagantjärele vähem valusana.

See külmaveekatse toob esile vähemalt kaks mina meie sees. Kogevaks minaks on meie hetkes elav teadvus. Kogevale minale on selge, et katse pikk osa on hullem: esmalt tuleb taluda 14-kraadist ja siis veel 15-kraadist vett. Ent kui väga ebameeldivale kogemusele järgneb vähem ebameeldiv, siis ei pea kogev mina tulemust ebameeldivaks.

„Meie aju biokeemilised mehhanismid loovad pidevalt kogemussähvatusi, mis kaovad ruttu," selgitab Harari.

Jutustav mina üritab segaduses korda luua. Inimese keskajus paikneb nn tasukeskus, mis aktiveerub dopamiini mõjul iga kord, kui peame midagi meeldivaks. Väikestes lastes tekitab igasugune tasustamine meeldivust.

Los Angelese ülikooli teadlase Adriana Galvani katsetest selgus, et väikeste laste aju tasukeskus aktiveerub ühepalju, olenemata tasu suurusest. Täiskasvaute tasukeskus lööb helenduma vastavalt tasu suurusele: väike tasu, väike mõnureaktsioon, suur tasu, suur mõnureaktsioon. Seevastu teismelise aju tasukeskus väikese või keskmise tasu peale ei aktiveeru. Ainult väga suure tasu peale lööb nende tasukeskus võimsalt helendama, signaliseerides suuremat aktiivsust, kui lastel ja täiskasvanutel eales tekib.

Galvan järeldas, et teismelise aju reaktsioonikõver on põhimõtteliselt samasugune nagu pikaajalisel mõnuainete tarvitajal. Nende tasukeskust väikesed doosid enam ei stimuleeri, nad vajavad naudingu saamiseks suurt annust.

Tulemus kustutab valu

Kas olete mõnikord imestanud, kuidas naised taluvad sünnituse piinavaid valusid ja mõelnud sellele, miks nad on valmis seda uuesti läbi elama? Suur rõõm lapse üle kustutab traumeerivad mälestused ja üldjuhul jääb sünnitus meelde mitte traumana, vaid millegi meeldivana. Seda teavad väga hästi ka lastearstid ja hambaarstid, kes annavad lapsele pärast valusat protseduuri mõne maiustuse või mänguasja. Kümme sekundit rõõmu ja naudingut külastuse lõpus kustutab mitu minutit kestnud hirmu ja valu.

Sama teeb hinne viis. Rõõm on suur jõud ja varandus, mis innustab edasi püüdma.

Laps tuleb esimesse klassi. Ta on täis uudishimu ja tahab kõike teada. Kuidas hakkab tal koolis minema ning missuguseks kujuneb ta hoiak kooli suhtes, oleneb palju õpetajast. Et lapsel töö õnnestuks, vajab ta palju õpetamist ja abistamist. Ja kui siis vaevanägemine õnnestub ja seda kroonib hinne viis, on lapse rõõm suur. Nähtud vaev ununeb, jääb vaid suur ja puhas rõõm.

Meie aga ei raatsi talle seda anda, uskudes, et just niimoodi säilitame pikaajalise koolirõõmu. Katsed kogeva ja jutustava minaga näitavad, et nii see pole.

Allikas: Õpetajate Leht