Kas raha paneb lapsed koristama?
Mõneti on mul tütardega asi selge – vanem tütar Lydia tuleb tegutsema saada, noorem, Suvi, teeb kõike tema järgi. Niisiis tuleb leida präänik, mis paneks koristama mu kaheksase, selle isepäise. Aga mis see olla võiks?
Arvan, et rahasuhteid lastega võiks võtta nii, et lapsel olgu õiges eas võimalusel oma taskuraha. Väike, ent päris oma. Olen alati arvanud ka, et raha eest last tegutsema meelitada pole pikas plaanis ja sisemise motivatsiooni väljakujundamise mõttes tark tegu. Miks ma nii olen mõelnud, isegi ei tea. Vahest seetõttu, et minu kasvatamisel raha ei kasutatud?
Ent ehk aitaks varane suhe rahaga, mille saamine või mittesaamine sõltuks iseenda pingutusest, õpetada hoopis midagi head? Minul polnud lapsena mingit regulaarset taskuraha ega peresisest võimalust end selle teenimiseks proovile panna. Tulemus: siiras usk, et tõenäoliselt kasvab raha puu otsas, ning siiani püsiv ebapiisav oskus ja soov raha lugeda. Ja veendumus, et minu lapsed peaksid parema elu huvides olema rahaasjus minust palju konkreetsemad ja asjalikumad.
Dilemma ees
Küsimusi tekib laste panusepõhisest taskurahast rääkides muidugi rohkesti. Näiteks: kas tasu eest distsipliini hoides on võimalik soovitud hoiak ja tegutsemisharjumus lapsele seesmiselt omaseks kujundada? Või kas väikese ihaldatud preemia abil alanud riiete ja mänguasjade koristamine ilma täiskasvanu näägutamiseta võiks aja jooksul muutuda vilumuseks korratust ise märgata ja ära hoida?
Suur osa minust ütleb, et see pole kindlasti võimalik. Teine osa minust küsib kiuslikult: kas mul on ette näidata mõni edukam strateegia? Siis sekkub mõttearendusse üks kallis inimene, kes tunneb Lydias sageli ära iseenda lapsepõlveaegse mässumeelsuse ja enesekindluse. Neid seob ka rahateema: mõlemad on väiksena istunud mäe-trollina oma rahakarbi ees ning armastanud ikka ja jälle oma rahalist hetkeseisu välja arvutada. “51.60,” oskab Lydia mulle avaldada oma saldoseisu une pealt ja sendise täpsusega.