Miks mõnest inimesest saab täiuslikkuse kehastus, teisest eluheidik ja kolmandast mõni vahepealne variant issanda loomaaja kirjul skaalal?

On tuntud tõsiasi, et me oleme pärit oma lapsepõlvest ja laps me sees ei kao ka siis, kui saame täiskasvanuks. Lapsepõlves me avastame maailma ja õpime eluks vajalikke oskusi. Oskuste omandamine on märgatav lapse käitumises, seda on põhjalikult uuritud ja selle põhjal tehtud järeldusi laste mõtlemise kohta.

Väga toredasti kirjutatakse sellest raamatus “Kuidas beebid mõtlevad”, Alison Gopnik jt, 2003.

Keerulisem on teada saada, milliseid järeldusi elu kohta teeb inimene ise, kui ta on veel väga noor. Järeldused on aluseks reeglitele, mis hilisemas elus teevad meist need, kes me oleme. See on üks põhjustest, miks mõnest inimesest saab täiuslikkuse kehastus, teisest eluheidik ja kolmandast mõni vahepealne variant issanda loomaaja kirjul skaalal.

Elureegleid ehk baasuskumusi elu kohta on kindlasti vaja, sest nad aitavad kohanduda ja erinevates elusituatsioonides edukalt toime tulla — lisaks vanemate, õpetajate jt autoriteetide loodud programmidele. Lapsena omaks võetud uskumused muutuvad filtriks, mille läbi inimene näeb ja mõistab elu enda ümber. Probleem on selles, et neid reegleid on raske muuta, sest nad on pooleldi alateadlikud. Seetõttu võib mõni neist hiljem elus takistuseks saada.

Näiteks jälgib väike tüdruk, kuidas ema ja isa vaidlevad, kuidas ema nutma puhkeb ja isa toast lahkub. Tema südant täidab kaastunne ema vastu, kuid ta paneb tähele, et ema nutt ei avaldanud isale mõju. Miks siis isa muidu minema läks ja ema ei lohutanud? Kui sama kordub, hakkab lapsele tunduma, et nutma puhkemine pole hea taktika. Ta mõtleb, et ema võiks olla tarmukam, siis isa ei läheks ära ja vanemad saaks paremini läbi. Ta teeb oma mõtteis otsustuse, et kui ta ükskord suureks kasvab, siis on ta on tugev ja ei nuta, et olla võrdne partner oma tulevastes suhetes.

Esmapilgul tundub igati mõistlik reegel, kuid siin on eos ka tulevaste probleemide alged, sest lapsena tehtud reegel kipub olema paindumatu ja muutumatu, kuigi olukorrad nõuavad paindlikkust. Elureeglil on ka nö kaaskiri, mis määrab, kus ja millal reeglit rakendada. Näiteks reegel: “Mina olen ALATI tugev. Mina ei nuta MITTE KUNAGI.” seab liiga ranged piirid elumängus kaasa löömiseks, sest ei lase naisel väljendada oma tegelikke tundeid.

Mis juhtub, kui me surume tunded alla? Tunded on reaalne füüsiline energia kehas ja nende allasurumine nõuab palju jõudu. Alla surutud energia ei muutu olematuks, see koguneb ja otsib väljapääsu. Kui väljapääsu tunnete väljendamise kaudu ei ole, siis leiab keha teise võimaluse — ta jääb haigeks. Haige olemine on meie ühiskonnas aktsepteeritud ja see on üks põhjus miks on nii palju haigeid inimesi.

Võib ka juhtuda, et ühel hetkel tunded murravad tammi tagant välja. Kuigi see võib olla hingeliselt raske, annab see võimaluse hakata märkama oma elu juhtivat mustrit ning luua uusi reegleid, mis on leebemad enda vastu ja lasevad olla paremas kontaktis oma tõeliste tunnete ja olemusega.

Kas meie elureeglid on piisavalt paindlikud? Kas me rakendame neid õigel hetkel ja õiges kohas? Elureeglite otstarve on kindlasti positiivne ja edasiviiv — õppida oma vanemate vigadest ning luua endale parem ja edukam elu. See on progressi võti, sest iga põlvkond püüab elada järjest paremini ja harmoonilisemalt. Olles teadlik oma elureeglitest, saame me nende mõjusid märgata enne, kui nad meile kahjulikuks muutuvad. Siis saame olla parajalt paindlikud nende rakendamisel, et olla tugev või nõrk just nii nagu me tegelikult tunneme. See annab siirust ja avatust ning vabastab jõu loovaks eluks.

Allikas: City tervisekliinik