Kuidas ma sain panna oma lapse olukorda, kus ta peab hakkama "suureks" vennaks, olles ise nii pisike?

Kui napi vahega uue tita ootele jäin, kallasid inimesed mind üle rohkete hoiatustega: see on väga raske! Kaks beebit, kaks abitut, kaks mähkmekandjat, kaks kaisusmagajat. Kaks jõnglast, kes maailmast veel midagi ei taipa.

Loe, millest Pere ja Kodu värskes numbris veel juttu, SIIT!

Mina aga püüdsin mitte keskenduda sellele, et kõik peabki raske ja frustreeriv olema, vaid sättisin oma peas valmis punktid, mida saan teha, et tulevast olukorda leevendada. Kuidas siis valmistuda? Uue titaga on lihtne – tema saabub siia ilma puhta lehena, harjumusteta. Hoopis väike suur vend oli see, kes vajas tuge, et olla valmis elumuutvaks sündmuseks – õe sünniks.

Kuidas seda valutult teha?

Terve Emili esimese eluaasta ootasime pingsalt, et ta juba öö läbi oma voodis magama nõustuks. Kõikjal ju räägitakse öösel ärkavatest ja kaissu tükkivatest beebidest, mitte väikelastest... tundus loogiline, et üle aasta ei saa see trall kesta. Vale vastus! Emil ei kavatsenudki hakata üksi magama.

Lutist vabanemine oli nimekirja kõige valusam punkt. Kui oleksin enne alustamist teadnud, kui raskeks see kujuneb, poleks seda ette võtnudki.

 Oi, mis katsumusi me veel läbi tegime!